Tallinnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Rebala - Jõelähtme - Kostivere ümbrus on harukordselt rikas mitmesuguste kinnismuististe ja muude mälestiste poolest. 25 ruutkilomeetri suurusel alal on ainuüksi arheoloogiamälestisi vähemalt 300, lisaks veel mitmeid tähelepanuväärseid loodus-, arhitektuuri- ja ajaloomälestisi. Sisuliselt on tegemist Eesti viljelusmajandusaegse ajaloo tõelise vabaõhumuuseumiga. 24. septembril 1987.a. moodustati siia Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitsealune territoorium, et säilitada ja uurida seda ürgset, vähemalt 2000 aasta vanust põllumajandusmaastikku.

1. Rebala kaitseala muuseumis Jõelähtmes, Tallinn-Narva maantee ääres teemeistri majas, saab põhjalikumat teavet kaitseala vaatamisväärsuste kohta.

2. Kivikalmete kalmistu on maapealsetest kivikalmetest Eesti vanim ja asub muuseumi kõrval. See on rajatud umbes 800. aastal e.m.a. Aastatel 1982-1984 toimunud päästekaevamiste käigus uuriti läbi 36 kalmet, mis hiljem uue Narva maantee ääres rekonstrueerituna on vaid maantee laiuse võrra kõrvale tõstetud. Kalmed taastati nende erinevas ehitusstaadiumis, arvestades kaevamiste tulemusi. Leide avastati kaevamiste käigus küll vähe, kuid need olid üpris kõnekad, näidates muuhulgas Jõelähtme piirkonna tolleaegseid sidemeid pronksiaegse asustuskeskusega Taani alal. Unikaalne on ka paadikujuline kivirist.

3. Kostivere karstiala on omataoliste seas Eesti suurim. Jõelähtme jõgi kaob Kostiveres maa alla, voolab salajõena ligi 3 km ja tõuseb maapinnale Jõelähtme rahvamaja lähedal. Iseloomulikud on languslehtrid, lõhed ja suviti kuiv vanajõesäng.

4. Kivisild oma kolme kõrge kaar-avaga on arhitektuurimälestisena kaitse all. Sild on ligi saja aasta vanune ja asub vanal Narva maanteel ning viib üle eespool mainitud maaaluse jõe.

5. Jõelähtme kirik on pühendatud Neitsi Maarjale ning on esmakordselt mainitud juba aastal 1241.

Keskaegne gooti stiilis lööviline kodakirik pärineb 19. sajandist, inventar barokiajast. Eesti maakirikutele iseloomulik tornita pikihoone sai torni 1912.a. Kirikus on säilinud mitmeid väärtuslikke kunstimälestisi, nagu 1639.a. valminud

renessanss-stiilis kantsel ja pingid ning 1670.a. valmistatud barokkaltar. Kaitse all on ka kabel koos kirikuaiaga, kus peale von Brevernite suguvõsa hauaplatsi võib leida ka eesti kirjanduslukku läinud Jõelähtme pastori Gustav Heinrich Schüdlöffeli (1798-1859) hauakivi ning mitmete kultuurilukku läinud isikute haudu. Kiriku ees on mälestussammas kihelkonna inimestele, kes hukkusid I maailmasõjas ja Vabadussõjas. Sammas õhiti 1940.a. ning taastati Eesti taasiseseisvumisel. Säilinud on õhitud mälestussamba riismed ajaloo meenutajatena.

6. Jõelähtme surnuaed asub kirikust Rebala külla viiva tee ääres. Välimuselt küllaltki tavalise surnuaia muudab omapäraseks see, et küngas, millel kalmistu asub, on kokku kantud kohaliku rahva poolt. Mullakiht on siinkandis väga õhuke ja selleks, et mitte hakata haudu raiuma paekivi sisse, otsustati mulda sellele kohale hoopis juurde vedada.

7. Kingakangru on kalmepõhi, mis asub surnuaia lähedal teisel pool teed. Siin tavatsesid kirikusse minejad endale kingad jalga panna, seni olid nad neid käes hoidnud, et märjas rohus või porisel teel jalatseid mitte liialt kulutada ja määrida.

8. Rebala on kaitseala nimiküla ja kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1241.a., mil küla kasutada oli 8 adramaad. Enam-vähem sellises suuruses on küla püsinud läbi aegade. 1889.a. plaanil on küla maad aetud kruntidesse nii, et talu õued jäid enamasti endisele kohale. Eeskätt tänu sellisele õnnelikule kruntimisele ongi Rebala küla säilitanud oma põlise asupaiga ja keskväljakult hargnevate teedega arhailise sumbküla välimuse meie päevini. Tänaseni on säilinud mõned 19. saj. algusaastatel püstitatud rehielamud. Selline elamukuivati kujunes põhjamaises maaviljeluses välja I at. lõpul ja valitses Eesti talurahva kultuuris kuni 19. saj. lõpuni. Taastatud on mitmed paekivist kiviaiad. Rebala küla on teadlaste arvates andnud nime nii muinasmaakonnale kui Tallinna linnale, sest vanem nimekuju saksapäraselt oli Reval.

9. "Lapskangrud" on I aastatuhande kivikalmed, mis jäävad Maardu-Kroodi fosforiidikaevanduse äärde. Rebala küla maadel on paikselt elatud vähemalt 2000 aastat. Seda tõendasid Rebala küla karjamaadel toimunud arheoloogilised päästekaevamised 1982-1985.a. Läbi uuriti 6 meie ajaarvamise eelsest ajast pärinevat kivikirstkalmet ja avastati esmakordselt Ida-Euroopa metsavöötmes umbes 2000 aasta vanused muistsed põllulapid, mille harimine lakkas I-II saj.

10. Ülgase pank on looduslikult kaunis paik ja on olnud massiliste rahvakogunemiste koht juba mäletamatutest aegadest. Veel 1920. aastail kogunes kevadpühade ajal siia tuhandeid inimesi lähedalt ja kaugelt, isegi Soomest. Rahvapärimuste kohaselt hukkunud siin rannikul kunagi hõbedalaev. Tõenäoliselt sooritati siinses ürgses rebalaste hõimu kooskäimis- ja kultusepaigas hõbevalge ja muu ohverdamist.

11. Ülgase Hõbemägi. Panga kõrgeim punkt on saanud rahvasuus oma nime ilmselt eelpoolmainitud pärimustest. Klindiserva all on säilinud osaliselt siinse esimese fosforiidi rikastusvabriku (1925-1938) varemed. Osaühistu Eesti Vosvoriit moodustati juba 1920.a., mis põhiliselt tootis fosforiidijahu põldude lupjamiseks. Astangus, ordoviitsiumi liivakivides, paiknevad kahe sõja vahel töötanud, 1921.a. rajatud, fosforiidikaevandused. Nendes kaevanduskäikudes, nn Ülgase koobastes, talvitub suurel arvul nahkhiiri.

12. Mustlase tamm jääb Kaljuninast veidi edelasse ja on saanud oma nime mustlaste peatuspaiga järgi. Tamme vanuseks arvatakse olevat 600-700 aastat.

13. Saviranna on saanud oma nime rannas asuvatest savipaljanditest. Mitmes kohas kaljudes on näha niisked savikihid.

14. Tahkumägi. Siit avaneb kaunis vaade Uus-Sadamale. On näha põliseid tammesid, mis viitavad eesti mandriosa põhjapoolseima tammiku olemasolule.

15. Kallavere küla on siinse piirkonna üks kaunimaid, kirjalikes allikates esineb juba 1241.a. Kontrastsetena mõjuvad korrastatud kiviaedadega ääristatud käänulised külavaheteed ja küla kohal kõrguvad Maardu linna paneelmajad. Kahe erineva looduskeskkonna kokkupõrke nägemine sunnib meid sügavalt mõtlema küsimusele, millist elukeskkonda me vajame.

16. Maardu linn kujunes 1939.a. Ülgaselt siia üle toodud fosforiiditehase juurde pärast II maailmasõda ja suures osas omab 50-ndate aastate arhitektuurile iseloomulikku ilmet. Praegu on kaevandused keskkonnaohtlikkuse ja kohaliku maagi töötlemisraskuste tõttu suletud. Tööd annab linnarahvale Uus-Sadam. Praegu pööratakse linna haljastamisele suurt tähelepanu.

Matkarada lõpeb Kallavere linnaosas kauni kiriku juures.