Hea matkasõber, pakun Sulle

matkakonsultatsioone koos kirjelduste, veebide,

kaardimaterjalide ja piltidega:

--perematkaks autoga Norra mägedesse

--matkareisiks Iirimaal, Šotimaal ja Inglismaal

--matkadeks Soomes

--matkareisiks Põhja-Soome ja Nordkappi

--jalgsimatkaks Kreeka Olümpose mäele

--mägi-, jalgsi- ja jalgrattamatkaks Alpides

--aktiivseks puhkuseks Kanaari saartel

--mägimatkadeks Kaukasusel

--matkaks USA Suures kanjonis

--matkadeks Pamiiris, Pamiiri-Alais, Tjan-Šanis, Altais jne.

Alustuseks vt matkajutte allpool:

Parim on aktiivne puhkus igisuvistel Kanaaridel ....... lk 1

Norra mägigiidide radadel........................................... lk 4

Euroopa katusele ......................................................... lk 5

USA rahvusparkides.................................................... lk 9

Autoga Nordkappi ...................................................... lk 14

Pühakutemaa igirohelistel kuplitel ............................ lk 15

Big Ben’ile ja Nessi’le külla ...................................... lk 20

Matkata on mõnus igas eas ....................................... lk 31

Atesteeritud matkatreener Ülo Kangur

Info mobiil +372 5159881

e-mail ylo.kangur@gmail.com

Esimene jutt

Parim on aktiivne puhkus igisuvistel Kanaaridel

Teide -- Hispaania kõrgeim tipp—on nagu sünge valvetorn, mis kõrgub Tenerife saarel Kanaari saarestiku kohal 3718 meetrit Atlandi ookeani pinnast. Köistee, mille kabiini mahub 35 inimest, viib Teide jalamilt 2356 meetri kõrguselt 3555 meetri kõrgusesse lõppjaama tipu lähedale 8... 10 minutiga. Veel 160 meetrit tõusu rajal läbi vulkaanilise räbu viib tippu.... et nautida unustamatuid vaateid. Teide heidab hommikuti ookeanile pikima varju. Näha võib 7 saart ja palju saarekesi. Need on ookeanist kerkinud vulkaanide tipud. Üks neist (La Palma saarel) purskas viimati 1971.aastal. Tenerife on Kanaari saartest suurim ja kerkib peaaegu kolmnurksena järsult pilvise tipu poole. Tipp jagab saare niiske ja lopsaka taimestikuga põhjaosaks ning päikeseliseks ja kuivaks lõunaks.

Guantšodest ürgasukate keeles tähendab Tenerife ’lumist mäge’. Ja lund on siin kuuma Aafrika Maroko ranniku kiuste tõesti igal talvel. Meenutame et paar aastat tagasi oli märtsikuus siin veel lund, kus Harju matkaklubi matkajatel tuli sumbata. Et tippu jõuda, tuli kerged rattaplätud vahetada lund pidavate spordijalatsite vastu.....

Palju aastaid oleme Kanaaridest ja selle maalilisest tipust unistanud. Lisame veel et Kanaaridel on rohkem elanikke—1,69 miljonit -- kui terves Eestis kokku. Unistus hakkab täituma 5. aprilli 2008 hommikul kui kl 7.45 sõidame välja Tenerife saare Los Cristianose asulast paariks päevaks tellitud rendiautoga. ’Blondiinid’ Krista ja Sirje asuvad kohe kõvasti tööle: esimene -- kui kogemustega mägede autojuht --’Volvo’ rooli ja teine TomTomi nimelise globaalse positsioneerimise seadme (GPS) taha tema kaardilugejaks. Ülo jälgib nende osavat tegutsemist järskudel ja kurvilistel mägiteedel auto turvaliselt tagaistmelt.......

Kurv järgneb kurvele tõstes meid siledal asfaltteel üha kõrgemale. Kohati imetleme ilusat varjupakkuvat metsa. Kl 9 jõuame metsapiirile Las Canadase vulkaanilisele platoole, mis tekkis muistsel ajal kui Teide tipu naaberkoonus kokku varises. Asfaltee möödub Teide rahvuspargi Canada Blanca külastuskeskusest ja paradorist (Parador de Canadas del Teide), mis meenutab kaasaegset alpionni. Paradorideks nimetatakse Hispaanias riigi omandis olevaid vanadesse ajaloolistesse lossidesse, kloostritesse, jahimajadesse ehitatud hotelle. Hispaania mandril ja saartel moodustavad need populaarse (riiklike) hotellide keti. Miks pole veel Eesti ilusamates mõisades riiklikke hotelle??? Teide paradori infost saame teada, et tuleb edasi sõita Teide köistee (hisp k: Teleferico del Teide) alumisse jaama. ’La Rambleta’ köistee alumisest jaamast, mis tänu järsult tõusvale köisteele on kaugele näha, saab tavaliselt üles sõita kl 9....16 ja alla kuni 17. Me kuuleme aga et tugeva tuule tõttu köistee täna ei tööta....

Köistee alumisest jaamast (mis jääb asfaltteest mõnikümmend meetrit vasakule), sõidame umbes 3 km mööda asfaltteed edasi paremale poole. Siin on vasakul pool parkla kümnekonnale autole, kust tavaliselt keeratakse asfaltteelt kõrvale ja alustataksegi jalgsimatka maastikuauto radadel. Siin on viit ja Teide rahvuspargi info. Väike parkla on kahjuks juba täis... Kuna ka umbes kilomeeter enne seda paremal pool olevasse turismibusside parklasse pole luba parkida, siis viib Ülo auto köistee alumisse jaama tagasi ja tuleb kiirelt kl 10 tõusu alustanud ’blondiinidele’ järele. Muidugi kaitsvad päikeseprillid ette, seljakott veepudeli ja kerge einega selga ja pika nokaga müts pähe. Ees ootab tõsine päevane matk.....

Teide rahvusparki (asutatud 1954. aastal, suurus 189,9 km2) külastab igal aastal 4 milj inimest. Selles on 21 matkarada pikkusega 0,6 .... 17,6 km ja palju on tegemisel. Rajad on märgitud kergest kumi ekstreemseteni ja kohati markeeritud (signposted). Rajalt kõrvale ei lubata minna. Giididega grupid väljuvad kl 9.15 ja 13.30 El Portillo külastuskeskusest ning Canada Blanca külastuskeskusest kl 9.30 ja 13 kahetunnisele matkale. Teide tippu lastakse lubade alusel 150 inimest päevas köistee ülemisest jaamast. See on umbes tunnine jalutuskäik. Tiputõusu luba saab e-postiga ette tellida ja reeglina antakse see rahvuspargi juhtkonna poolt konkreetseks päevaks kl 13... 15.

Siin Teide rahvuspargi territooriumil on õige tõusutee valik läbi kuiva vulkaanilise maastiku üsna lihtne: matkajad liiguvad põhiliselt ühes suunas --Teide tipu poole. Peale paaritunnist liikumist maastikuauto teel, mis lookleb vulkaaniliste ümarate kõrgendike vahel, jõuame järsema mäenõlva alla. Siit rahvuspargi selgitavate siltide alt lookleb edasi juba mägirada 25...30-kraadisel kivisel nõlval aina kõrgemale. Juhuslike liikuvate kivide kahjustused on välistatud tasandatud raja ning selle äärde laotud madalate ’kiviaiakestega’. Kivid on väga kerged: vulkaanilisest šlakist, aga saapaid kulutavad väga hästi.....

Rada nr 7 viib meid Teide vulkaanikoonuse järsul nõlval La Fortaleza vaatepunkti suunas. Rada on pea täielikult tasandatud. Must laava on tunnistus vanadest vulkaanipursetest. Tagasivaates paistva Montana Blanca punakast kuplist (2750 m) oleme juba kõrgemal. Sinna otsa viival rajal on ka inimesi liikumas. Kohati elustavad kollakat kuumaastikku matkaraja äärsed atšapõõsad. Tuleb meeles pidada, et vett pole kusagilt mujalt võtta ..... kui oma seljakotist!.

Soe kuid tugev tuul püüab vägisi nägu ja kaela varjavat nokkmütsi peast rebida. Sirje jääbki eile ostetud Loro pargi ilusast reklaammütsist ilma...... Ülo hoiab mütsi tormikuue kapuutsi ja tugevamate iilide puhul lausa käega kinni. Palju rahvast liigub nii üles kui alla, põhiliselt hispaanlased ja itaallased. Enamus tervitab, nii matka- ja suusakeppidega kui ka ilma. Puhkame ja jätkame jälle rasket tõusu: õhk muutub juba hõredaks.

Eesti matkajate jututubades kurdetakse palju Teide mäe retkede raskuse üle ja mitte ilma põhjuseta. Meie Krista ei kurda oma kerge peavalu üle, kuigi mõtleb kui palju päästekopterile maksta tuleks..... Ilmselt Teide köisteega kohe ookeanipinnalt üles sõites on enesetunne veel halvem. Seepärast on õigem jalgsi tõusta siit poolt ja laskuda alla köisteega. Aga täna tuleb oma jalgadel ka tagasi alla kõndida, seega on kahekordselt raske!

Kl 14.30 jõuame 3270 meetri kõrgusel paiknevasse mägihotelli (Refugio de Altavista), mille reklaamvarras paistab üsna kaugele alla. Hotelli peremehed lõunatavad ja ootavad peagi saabuvaid tõsiseid mägironijaid, kes tulevad siia ööbima. Kohad tuleb ette tellida. Meie sööme oma kaasa võetud toitu ja puhkame. Põhiline osa matkajaid alustab alla liikumist.

Üles liiguvad üksikud julgemad kuni La Fortaleza vaatepunktini. Siin lähedal on ka köistee ülemine jaam (3555 m) ja kraater diameetriga 850 m. Selle aurud (fumarool) on tugeva väävli lõhnaga. La Fortaleza ja Pico Viejo (vana tipp) vaatepunktide radade ristist viib järsk nõlv Teide tippu (Pico de Teide, 3718 m). Tipust paistavad teised Kanaari saared. Parim aeg tipust ümbruse ilu ja mäetipu varju imetleda on hommikul päikesetõusu ajal (vt fotot allpool).

Mäe tippu ei lubata tänase tugeva tuule tõttu kedagi. Ka neid inimesi mitte, kellel on tiputõusu (Teide rahvuspargi juhtkonna) luba olemas, nagu meie. Kuna täna tippu ei lubata ja köisteega alla sõita ei saa, siis pole ka meil mõtet tõusu jätkata.......

Kl 15.05 alustame mägihotellist laskumist mööda tuldud teed tagasi. Kl 16.20 jõuame siksakitava järsema rajaosa jalamile, rahvuspargi siltide juurde tagasi. Sealt edasi looklev tasasem maastikuauto tee tundub väsinud seltskonnale pikem kui üles tulles. Ka on eksitavaid teede hargnemisi, kus tuleb hoida paremale. Siin pidavat vahel puhkajaid maastikuautodega sõidutama. Ööhämaruses pakkuvat see teravaid elamusi.... Kl 18 paiku jõuab Ülo tagasi asfaltteele miniparklasse ja toob köistee alumisest jaamast auto siia. ’Blondiinid’ jõuavad tänu GPS TomTomi kinnitusele ’500 m pärast on autotee’ ka selleks ajaks õnnelikult kohale.

Ja nüüd oma autoga tagasi Los Cristianosesse. Sissetöötanud ’blondiinide’ võistkond teeb järsult laskuvatel käänulistel mägiteedel jälle tublit tööd, kohale jõuame juba kl 19.30-ks. Kiirustame end ja tolmuseid riideid pesema, milleks korteri tüüpi ’Parque Santiago III’ majutus pakub häid võimalusi. Sirje imetleb oma nina, mille otsa on tugev UV-kiirgus istutanud suure villi.... mälestuseks Hispaania kõrgeimast mäest. Palju õnne ’blondiin’ Kristale, kes püstitas uue kõrgusrekordi ......Eesti Väike–Munamäelt (senine rekord) Hispaania kõrgeimale -- Teide hiigelmäele. Kohtumiseni majesteetlik Teide, Atlandi ookeani iludus Aafrika mandri lähedal!

Hea matkasõber, need olid meie ühe päeva seiklused Kanaaride Tenerife saarel. Ees on veel päev Loro pargi eksootiliste loomade, lindude ning dresseeritud delfiinide ja vaalade šousid imetledes. Samuti päev veealuse maailmaga tutvumiseks kollasel allveelaeval. Kolmas päev Jungle pargi loomade ja lindude keskel, kotkaste šoud jne. Ees on ka veel mitmed jalgratta- ja jalgsimatkad teistel saartel. Loomulikult tutvume ka Hispaania pealinna Madriidi huviväärsustega.

Kõike seda saab väikeses parimate sõprade seltkonnas. Kuidas seda korraldada? Seda võib allakirjutanu jagada: konsultatsioonid, veebid, fotod, raamatud jne. Parim on aktiivne puhkus igisuvistel Kanaaridel! Ülo Kangur

LISAD:

Vaade Teide tipust päikesetõusu ajal

Teide skeem

I

.

Teide paradori välisvaade

Teine jutt

Norra mägigiidide radadel

1. Juvasshytta turismi- ja suvesuusakeskuses

27. juuni hommikusest varajasest tiputõusust ei saa asja. Öö oli meile harjumatult valge: hele päevavalgus tungis kogu öö läbi telkidessegi! Priimustel podiseb juba hommikusöök, aga meie naudime ikka veel avanevaid varahommikusi vaateid lumistele mägedele. Kontrastiks on meie punane kahekorruseline ’hütt’. Oleme metsapiirist tunduvalt kõrgemal ja suhtelised kõrgused on siin suured. Lähedal asuvad suvesuusakeskuse hooned ja köistee alumised jaamad. Paistavad väikesed mägijärved, mis oma puhtuse tõttu on erakordselt läbipaistvad. Jõed on lühikesed, kitsad, kuid väga kärestikulised, veerohked ja suure langusega. Paistab ka meie tänane eesmärk, Goldhoppiggeni kolmnurkne tipp...

Suusanõlvad on siin avatud aastaringselt, kuid suvel, eriti pööripäeva paiku, on siin pideva päevavalguse tõttu eriti lummav. Ja norralaste seas on suvesuusakeskused väga populaarsed. Järgmistel päevadel proovime meiegi selle mõnu ära! Esimese majakese ehitas siia juba 1884. aastal tuntud mägigiid Knut O.Vole, kelle bareljeefiga mälestuskivi on siin aukohal. Hommikuse vaikuse katkestab alt üles piki järsu mägitee serpentiine tõusev mootorrattur. Oleme esimesed kellele see reisimees end tutvustab: ’Olen USA-st ja lausa armunud Norra mägedesse- fjordidesse!’. Tõsised suvise suusaslaalomi ja lumelaua sõitjad muidugi magavad veel oma tubades ...

Eile tõusime siia laugele mägiplatoole 1840 meetri kõrgusel paiknevasse Juvasshytta turismi- ja suusakeskuse hütti (turisthytte) päris hilja. Viimased kümmekond kilomeetrit liikusime Põhja- Euroopa pikimal erateel, mille eest tasusime tõkkepuu automaadile 70 NOK-i metallraha. Tee on viimastel aastatel asfalteeritud. Autoga sõites võtavad kõhedaks järsu nõlva ägedad kurvid. Hädavajalik oli mootori käiguga pidurdamise oskus (minimaalselt lühiajalist pidurit)! Üleval hütis vabu tube polnud, aga lahkelt lubati telkida hüti kõrval rohustel platsidel.

2. Üle liustiku Skandinaavia katusele -Goldhoppiggeni tippu

Hommikul saabub siia bussidega poolsada matkahuvilist, kellel on meiega ühine siht. Tasulised liustiku ja Goldhoppiggeni tipu retked algavad siit igapäevaselt kell 10. Neid juhivad tõsised mägironijad, mitmed neist on Norra mägimatkajate assotsiatsiooni liikmed. Palume mägigiididelt konsultatsiooni ja saame loa (Eesti matkatreener) oma varustusega iseseisvalt jätkata siinses rahvuspargis. Varasuvise sügava lume tõttu praegu kasse matkasaabaste alla vaja pole. Paar seljakotti soojade riiete, eine ja esmaabipakiga selga. Köis ja alpikirkad kaasa ja tiputõus võib alata....

Kolmnurkse kujuga järsk ja tume kaljusein paistab ees. See ongi meie tänane tipp. Möödume köistee alumistest jaamadest. Suusanõlvadel on palju slaalomi ja lumelaua sõitjaid. Kividest tuuridega rada viib meid lumisele liustikule. Hütist on siia poole tunni tee. Edasi jätkame köisseongus: kallet praktiliselt pole, kuid lume all liustikus võivad olla sissevajumiseks piisavalt laiad praod. Liustiku lumel looklev tambitud rada on hästi nähtav. Aga samm kõrvale pehmele helesinisele lumele, vajutab poole sääreni läbi. Puhast helesinist värvi on nii Norra jõed, lumi, liustikud, järved ja fjordid. Ilmselt on see väga puhtast graniidist pinnasest....

Umbes ühe tunniga ületame liustiku ja liigume lumelt tõususuunas vasakule suurtele kividele. Köied võib jätta siia kuivama. Aga kirka või suusakepi peaks kaasa võtma! Kolmnurkne tume kaljusein paistab lähedalt üsna hirmutav, kuid tõususuunas vasakult viivad kerged kaljud ja seejärel kuni 30-kraadine sügava lumega nõlv kaljuseinast ohutus kauguses tippu. Kivituuridega kaljuraja ja lumenõlva läbimiseks kulub hütist teine tund käiguaega, kuid kõrguste vahe on umbes 500 meetrit . Suve teisel poolel muutub lumenõlv jäiseks: siis on vaja metallkasse matkasaabaste alla.

Ja jõuamegi Jotunheimeni (tõlkes ’hiiglase kodu’) kiltmaa Goldhoppiggeni tippu, 2469 meetri kõrgusele. See on koos lähedal asuva Glittertindi tipuga Skandinaavia ja Põhja-Euroopa kõrgeim. Vaated siit on ilusad, nagu tõsistes kõrgmägedes! Lumiseid tippe on palju. Mõnele meie hulgast on see ka kõrgusrekord. Meie entusiasmi vähendab samas tipus olev kohvik. Selle varustamine toimub kopterilt: kaup lastakse trossiga alla. Ilmselt see oligi kohvikupidaja, kes meie ees üle liustiku siia kiirustas. Meie aga naudime ilusaid vaateid ka laskumisel Juvasshytta hütini ja edasi Strynsvatni kämpingusse. Nüüd oleme nii mõnusalt väsinud .... et uni võidab ka valge suveöö .....

Hea matkasõber, need on meie pere selleaastasese auto- jalgsimatka ühe päeva muljed. Ees on veel retk Briksdali sinise jääkose keelele, Stryni suvesuusakeskuse lumemõnud, Trollveggeni kämping ja loodusrada mägijõe kaldal trolliseina all, Alesundi ja Trondheimi huviväärsused. Samuti autosõit trolliteel, arvukates tunnelites ja laevasõidud üle fjördide.

Käidud on paljudes kõrgmägedes, aga Norra kutsub ikka tagasi! Ja valgete ööde ajal on see Põhjamaa muidugi kõige ilusam.

Ülo Kangur

Kolmas jutt

Euroopa katusele

1. Itaalia Courmayeur’i linnakesest Alpide peaahelikule

Sõidame 10. augustil Aosta linna (Valle d’Aosta maakonnas) lähedasest kämpingust edasi umbes 40 km kaugusel asuvasse Courmayeuri linna. Otse kesklinna parkimisplatsile jäävadki meie bussid järgmisteks matkapäevadeks. Imetleme remondis oleva Mont Blanc'i aluse eurotunneli suuet, mis ühendab Itaaliat Prantsusmaaga. Tunnel kulgeb siit Mont Blanci massiivi alt 11,6 kilomeetrit läbi Prantsusmaale, Chamonix lähedale. See rajati aastatel 1959.... 1965 tol ajal maailma pikima autotunnelina. Itaalia Courmayeur’i ja Prantsuse Chamonix’ linnade vahel liigub läbi eurotunneli liinibuss (12 €).

Courmayeur’i linnake on väga maaliline: tihedalt ümbritsevad seda igast küljest võimsad mäeahelikud koos rippliustikega. Tore on siit Itaalia keskpäevasest palavast rohelusest vaadata tumedaid mäeahelikke ja kuulata nende vahelt rippliustikelt langevaid mürisevaid lumelaviine. Linnakeses võib suveperioodil sageli näha kohalike mägilaste rahvariideid, isegi rongkäiku. Rahvariiete juurde kuulub ka alpikirka – ikkagi mägede rahvas! Ja mitu kaljuronimisseina on otse linna keskväljakul! Ja muidugi itaallaste külalislahkus, mida me kogeme nii vajaliku kaardimaterjali ja alpinismivarustuse muretsemisel kui ka toiduainete hankimisel.

Meie grupil on seljataga nädalane aklimatiseerumiseperiood Monte Rosa mägedes (Penniini Alpides Shveitsi ja Itaalia piiril). Oleme juba harjunud kõrgmägede hõreda õhuga ja edukalt läbinud vajalikud õppused liustikurohkes mäemassiivis, mis on hädavajalikud Euroopa kõrgeimasse tippu tõusmiseks.

Ja juba kiirustamegi linnaliini bussile, mis viib meid paari peatuse võrra kõrgemale. On järsud kurved F. Dora di Veny jõe kaldal. Matka võib alustada nii viimasest bussipeatusest, kus pinkide ja veega puhkekohas asfalttee lõpeb. Suund on Miage liustiku moreenvallidele. Siin jõe kaldal viivad sillad tõususuunas paremale. Kell 12 võtame kotid selga. Kasutame numbritega 17 ja 18 markeeritud radu. Siin liigub nii kohalikke pikniku pidajaid kui ka tõsisemaid mägironijaid. Esimesed viimastest rohustest platsidest mudase järvekese juures palju edasi ei tõuse.

Siit edasi on mõistlik otsida rada tõususuunas parempoolse moreenvalli teraval harjal. Rada viib umbes 2 km edasi ja keerab siis kaljunuki juures tõususuunas paremale. Veel saab paar kilomeetrit liikuda sellel moreenvallil. Edasi tuleb liikuda Miage liustiku keskmoreeni suurtel kividel ja otsida kõige tasasemat, kergemat liikumisteed. Paljudes kohtades on moreenikivide all liustikujää.

Miage liustiku ülaosa on lumega kaetud. Ja varjatud pragudesse kukkumise ohu tõttu võib siin köisseongus liikuda. Tuleb laveerida ka avatud jäälõhede vahel. Peale teist (või kolmandat: esimene on kaljusaarega poolitatud) ägedat parempoolset (tõususuunas) rippliustikku otsime tõususuunas parempoolsetel, kollastel kaljudel markeeritud kaljuraja algust. See paljukäidav rada viib Gonella mägihotelli suunas.

Kaljurajale pääsemiseks tuleb natuke manööverdada liustikulõhede vahel ja natuke tagasigi pöörata. Raja otsa leidmisega ei peaks raskust olema: küllaltki sageli on kividel näha kollaste ringidega markeeringut. Muidugi võib siia, Miage liustikule jääda ööbima ja teha edasise raja luuret.

Kaljurada keerutab tugevalt ja järsult üles. Peale vihmasadu tuleb siinsel kalju- ja rusunõlval ettevaatlikult astuda. Raskemates kohtades on statsionaarsed köied, ketid ja redelidki. Ronime umbes tund aega. Jõudes tasasematele kaljudele lumekeeltega teeme pikema peatuse. Kuna kopteri platsile telkima ei lubata, siis võib siia lumekeelele ööbima jääda. Kohta, kus juhuslike langevate kivide ohtu pole, tuleb hoolikalt otsida. Tasandame meiegi lumele kaks telgikohta. Kolm meest leiavad sobiva kivialuse, milles saab magamiskottidega ööbida. Ilm on ikka tavapäraselt pilves ja vahetevahel tuleb vihmagi. Õhtusöögi keedame priimustel. Õhtul näeme möödumas üht Poola gruppi. Tänane liikumistee -- 15 km.

2. Gonella mägihotellist teele (2006. aastast kuni tänaseni on hotell remondis)

11. augusti hommikusest varajasest stardist ei saa uduvihma tõttu asja. Peale hommikusööki alustame kell 7.10 liikumist. Ületame jäise lumekeele, umbes 70 m et tõusta jällegi kaljudele. Raskete kottidega kulub kaljurajal, selle kettidel ja redelitel tõusmiseks ligi 40 min. Siis olemegi Gonella mägihotellis . Kõrgus 3071 m. Siin on teenindus: soe söök, baar, ööbimisvõimalus. Varustamine käib muidugi kopteriga. Järskude kaljude tõttu on maandumisväljakuks ehitatud sõrestikuline metallkarkass- alus. Kohtame siin ka sakslasi, kes tahavad ka siit Mont Blanc' le tõusta. Muidugi siin hotellis ööbides. Siit tavaliselt Euroopa riikide alpinistid ka alustavad tipu ründamist.

Gonella hotellist jätkame liikumist kell 9. Laskume natuke alla Dome liustikule. Edasi tõuseb rada tõususuunas liustiku vasakpoolsel osal. Peagi tuleb kassid alla panna ja veel parem on jätkata liikumist köisseongutes. Järsemad tõusud jäisel lumenõlval vahelduvad tasasemate osadega. Jätkub nii avatud kui lumega kaetud jäälõhesid! Tuleb turnida ka pehmetel lumesildadel. Tavalise külma ööga püütakse seda läbida kella 2.. 3 ajal öösel hotellist alustades. Täna on aga sula, vihmane, tatine. Seega on vaja erilist ettevaatust!

Peagi näeme ka päikest, mis teeb lume veelgi pehmemaks. Jätkame vapralt edasiliikumist. Kella 14 paiku peame suurte seerakite (jääkuhjatiste) juures külma lõuna. Kell 14.45 jätkame. Sajused ilmad on raja kinni tuisanud. Otsime Dome liustiku keskelt ülaosa platoole tõusu võimalust, kuid edutult. Pääsutee leiame peale pikemat luuret tõususuunas liustiku paremal äärel. Siin tuleb tugiköiel liikudes pehmeid lumesildu ettevaatlikult ja julgestuses ületada.

Dome liustiku ülemisele astangule jõuame kell 16.10. Raske on pärastlõunal liikuda sügavale sissevajuvas sulas lumes. Seda teavad kogenud mägironijad. Arvame ära tundvat tõusutee mäeharjale. Aga seda juba homme varahommikul. Täna aga tasandame lumele telgiasemed ja paneme asjad päikesepaistel kuivama. Õhtul teeb grupijuht koos abilisega tõusutee luuret. Peagi laskub samast loogilisest kohast üks grupp: kõik on õige. Ja miks see peakski vale olema – meie grupijuht on siin ju enne käinud. Koht on õige, aga liustike ja jää- ning lumenõlvade raskus erineb aastate lõikes väga palju. Tänane liikumistee -- 5 km.

3. Mööda ’katuseharja’ Mont Blanci tippu

12. augustil tõuseme natuke peale kella 3 öösel. Külmakraadide ja pimeda tõttu võtab söök ja asjade pakkimine arvatust enam aega. Paneme kassid alla ja võtame köiskondadesse. Ja juba tõusemegi hanereas Dome’ liustiku laiade lõhede vahel. Ka Ingrid leiab et on ikka väga hea külmunud liustikul liikuda. Lumi ja jää ainult krõbiseb meie mägisaabaste all. Otsmikulambid valgustavad piisavalt ja peagi lisanduvad ka esimesed koidukiired. Alt tulevad juba teisedki grupid, põhiliselt muidugi Gonella mägihotellist. Liigume taskulampide valgusel nagu jaaniusside rivi.

Tõusu kaljusele mäeharjale on umbes 200 m. Kassidega külmunud lumel liikudes kulub selleks ainult paarkümmend minutit. Päikesetõusu tervitame juba kitsal kaljusel mäeharjal. Vaevumärgatav rada on kohati ainult saapalaiune, mõlemal pool haigutab mõnesaja meetri sügavune kuristik. Liigume üheaegse julgestusega. Põhiliselt lumine rada keerleb kaljunukkide vahel, millest saab kohati ka kinni hoida. Mõlemal pool teravat harja aga on aga ikka mõned sajad meetrid sügavikku. Kõnnime nagu katuse harjal. Nii et eksida ei või ja seongukaaslasi tuleb usaldada. Järsemad tõusud on põhiliselt lumised, sügavas lumes. Mäeharjal kõndimiseks kulub paar tundi (koos puhkepausidega). Unustamatud vaated harjalt aga väärivad seda vaeva.

Laiale lumisele sadulale Vallot' hüti, avariimajakese lähedale (4200 m) jõuame kell 9. Siia tuleb Prantsusmaalt Chamonix' linna poolt lihtne rada. Ka täna tuleb sealt Alpide suurimast turismipiirkonnast palju mägironijaid. Palju on kogemusteta üksiküritajaid.

Eesti Entsüklopeedia 6. köitest loeme: Mont Blanc, prantsuse keeles ’valge mägi’, Euroopa kõrgeim mäemassiiv, asub Lääne-Alpides, Prantsusmaa ja Itaalia piiril, tipu kõrgus 4807 m. Esimesena tõusid Mont Blanci tippu prantslased M.Paccard ja J.Balmat 8.08.1786.

Laiale lumisele sadulale püstitame telgid ja jätame neisse oma seljakotid. Võtame kaasa paar tipukotikest toidu ja soojade riietega. Samuti fotoaparaadid ja videokaamera. Kohe jätkame tõusu, nüüd juba tihedas rivis. Paarisaja meetri kaugusel möödume Vallot' hütist, avariimajast (4362 m). Tõus on lumisel harjal, sügavas lumes. Järsemad astangud, kuplid vahelduvad tasasemate aladega. Rahvast on siin palju liikumas, põhiliselt muidugi lihtsal marsruudil Prantsusmaa poolt tulijad. Soodsa ilmaga käib tipus ühe päevaga paarsada inimest.

Kell 10.45 jõuab meie esimene seong tippu, ikka sügavas lumes sumbates. 25 min hiljem ka viimane, kolmas köiskond. Päris tipus on lumme torgatud väike puurist. Ilmselt hukkunute mälestuseks. Euroopa katusele, Mont Blanc’i tippu jõudmist tähistame traditsioonilise shokolaadiga. Laseme fotoaparaatidel ja videokaameral suriseda.... kuni mäevaim hoiatab paari minuti jooksul tugevneva tuule ja lumesajuga. Meie grupp otsustab kiirelt laskuda ... Nii arvavad paljud tänased tipuvallutajad, kuid mitte kõik ei oska ohtu hinnata. Liigutakse veel ülespoolegi ... kuni mõne meetri kauguselegi enam midagi ei näe.

Alla kurule, oma telkide juurde laskumiseks kuluks tavaliselt pool tundi, kuid täna? Kas ikka leiame üha tugevnevas lumetormis tagasitee? Teame kui kerge on tormis jäljed kaotada ja nii ohtlikule jäisele nõlvale sattuda....Siiski juba paistab avariimajake. Praegu on siin veel suhteliselt vaikne, aga palju inimesi on veel tipu lähistel. Majake on alumiiniumist karkassiga, alt trepist sissepääsuga, akendega. On paar koikut ja mahutab ligi poolsada inimest. See avariimajake on teeninduseta, aga päästekopteri saab siit välja kutsuda.

Kui torm veidi vaibub, siis laskume veel paarsada meetrit oma telkideni. Ja hästi teeme: meie grupi telkidesse palub varsti tormivarju paar ''valget inimest'' Austriast ja Prantsusmaalt. Neilt kuuleme et avariimajake on juba täiesti ülerahvastunud. Meie telgis on ikkagi parem kui avariimajas püsti seistes hommikuni tormi vaibumist oodata! Teame et ootamatute tormide ja laviinide tõttu hukkub Mont Blanc' i piirkonnas keskmiselt 200 inimest aastas. Nagu hiljem selgub, on ka täna ohvreid. Meie aga sulatame lumest vett ja joome peagi kuuma teed. Pakume seda oma külalistelegi....

4. Euroopa katuselt tagasi

13. augustil on äratus on hommikul kell 6. Lumetorm on läbi. Söök ja külmunud saabaste jalga-saamine koidu eel võtab aega. Jälle köisseongusse, kassid alla ja kell 7.30 võtame kotid selga. Esimesed tõusjad -laskujad on peale tormi raja juba sisse tampinud. Mitu gruppi tuleb meile vastu. Neil on tipputõus veel ees. Liigume tagasi meile juba tuntud mäeharja mööda, laskume üheaegse julgestusega liikudes Dome liustikule. Liustikule jõuame kell 8.30.

Dome liustikul laskumiseks kuni Gonella mägihotellini kulub meil 2 tundi. Kopteri platsile hotelli kõrval koguneb peagi põhiosa eile üleval avariimajas olnud seltskonnast. Keedame süüa, kuivatame asju, puhkame.

Kell 14 jätkame laskumist mööda meile tuttavat kaljurada Miage liustikule. Võtame kaasa ka ühe noormehe , kes halva enesetunde pärast ei läinud grupiga koos Mont Blanc'ile. Kaljurajal koperdavad mitu kohalikku itaallast, kes püüavad siinsete statsionaarsete köite peal alpinisti karabiiniga liikuda. Vajalikku alpinismitehnikat ja varustust tuleb ikka eelnevalt tundma õppida!

Kaljuraja keskel unustab üks neiu oma seljakoti julgestamata ja juba see alla veerebki. Osaleme 'päästeoperatsioonis' ja saame seljakoti ühisel jõul ikka kätte. Polnudki päris alla veerenud, vaid kaljude peal poolel teel rippuma jäänud..... õnneks!.

Kell 18 jõuavad viimased alla meile juba tuntud mudase järve telkimisplatsideni. Siin on mäenõlva ja rohuse moreenvalli taskus esimeste nulgude juures päris soe ja vaikne. Vasakpoolsete kaljude kohal avaneb üleval kõrgel üks mägionn. Ka puhta veega ojake vuliseb siin. Meie aga teeme õhtusöögi eel pisikese kroki ringi. Grupijuht õnnitleb meid eduka tipuvallutamise puhul. Kõik grupiliikmed käisid Mont Blanc'il ära. Kuigi enamusele oli see esimene matk kõrgmägedesse ja mõni pole kunagi sportigi teinud. Aga tahe, vajalikud õppused ja püsivus viisid sihile.

HOIATUS! Mõned matkateatmikud soovitavad tõusta üle Payot Ridge’(vasakul pool GCst) või üle Rochers Rouge Ridge (GC paremal seljakul). Ärge valige kumbagi neist marsuutidest, sest sellega kukutate kive nendele kaela, kes järgivad normaalmarsuuti.

Lähenege GC alale aeglaselt. Vaadake, kuulake ja tunnetage ületamist ja ka teekonda ülal. GC vasakul pool saate turvaliselt varjuda ja vaadata teisi inimesi ületamas GCd. Varuge aega, et mõista ületamist. Parim oleks kui jõuate siia varahommikul kui on vari. Ärge olge GC ületades seongus. Oodake, vaadake ja kuulake. Kui on turvaline, ületage kiiresti (ettevaatust vastutulevate inimestega!). Minge varjulise kivi suunas kaugemal küljel. Alates siit järgige ülesseatud trosse ja punaseid markeeringuid. See osa teekonnast on mõnes kohas väga järsk, peaksite kaaluma rinnasideme kandmist ja kinnitama end trossi külge repsu ja karabiiniga. Teekond lookleb järsult üles Gouter’i hüti suunas. Sellele osale on antud II raskusaste mägedes. Võtke kasutusele kõik ettevaatusabinõud enda ja oma kaaslaste heaks. Olge kogu aeg teadlik inimestest enda kohal. Kivide kukkumise võimalus on suur. Hoiatus! Kui Gouter’i hüti jalamil on palju lund, siis on potentsiaalne varinguoht.

4)järk: Gouter’i hütist teeninduseta Vallot’ hütini. Tutvu teekonna algusega eelmisel päeval, et sa teaksid kuhu sa suundud pimedas (ja et kohaneda). Hütist saab hankida endale lumevarustus (kirka või kepid& kassid sellest punktist alates). Esimene osa teekonnast on lauge, suunduge lõuna-kagu suunas Dome du Gouteri (4304m) poole. Liustik on enamasti sõbralik. Dome’st laskuge Col du Dome’sse (kuru 4258m). See on hea koht puhkamiseks. Minge kagu suunas Bosses Ridge madalamatele nõlvadele. Vasakul peaksite nägema kahte hütti. Madalam hütt on Vallot’i observatoorium, mis on rahvale suletud. Ülemine hütt on Vallot’i välilaager ja see on avatud. Olge ettevaatlik hütile lähenemisel, kuna nõlvad on tihti jääs. Paljud mägironijad puhkavad siin ja kasutavad seda varjualusena oma tipuvallutuse ajal. Te võite sellest muidugi ka mööduda. Kui te saabute vara, võite leida eest hütitäie magavaid matkajaid, kes ei saanud kohta Gouteri hütis ja ei olnud nõus laagrisse asuma madalamal.

2.päev = 10 tundi (+996 m) kõrguste vahe (-2436 m): Gouteri hütt (3817 m)-Dome du Gouter (4260 m) 2h (+443 m); Dome du Gouter (4260 m)-Col du Dome (4255 m) = 15 min (-5 m); Col du Dome (4255m)-Valloti hütt (4362 m) = 30 min (+107 m); Vallot’i hütt (4362 m)-Mont Blanc (4810 m) = 2h (+446 m)

Mont Blanc (4810 m)-Nid d’Aigle (2327 m) = 6/7h (-2436 m)

5)järk: Vallot’ hütist Mont Blanc’ tippu. Teeninduseta hütist (saab nupu abil pääste-teenistuse appi kutsuda) võta suund Bosses Ridge poole (nõlvad on tihti jäised). Seda ala tuntakse kui Dromedary’s Humps, kus on kaks kõrgendikku ühe asemel! Minge üle Grande Bosses (4513 m) ja siis üle Petite Bosses (4547 m).

Olge ettevaatlikud karniisidega. Nüüd viib teid tipuni imepärane vaala selja kujuline seljak. See seljak on järsk, kitsas ja tõsiselt katmata mõnel pool. Tuul lennutab lund ringi ja on VÄGA külm. Lisandub oht põrkuda inimestega, kes tulevad alla. Tipule lähenedes tuleb olla väga ettevaatlik teist mööduvate inimestega.

6)järk: laskumineMont Blanci tipust Nid d’Aigle. Juba tõustes tuleb meelde jätta maastiku pilt enda ümber ja järel. Märkida üles jooned, kuhikud ja valed rajad, sellised tähelepanekud võivad sind aidata laskumisel. Tipust tulles pööra ümber marsuut, mida kasutasid tõusmisel. Enne laskumist kontrolli, kas kassid on korralikult kinnitatud, sest nüüd on eriti hoolikas ja kindel jalgade töö väga oluline. Laskuda tuleb 2436 m, tagasi Nid d’Aigle trammile. Edu!

GOUTER’i raja kõrgused: 1010 m --Les Houche’s Bellevue köisraudtee alumine jaam; 1794 m –Bellevue (hotelli) ülemine jaam; 2372 m --Nid d'Aigle; 3167m --Tete Rousse hütt; 3817m –Gouter’ hütt; 4304 m --Dome du Gouter; 4255 m --Col du Dome; 4362 m --Vallot hütt; 4515 m --Petite Bosses; 4810 m --Mont Blanc.

Ülo Kangur, augustis 2008

Neljas jutt

USA rahvusparkides

Peale hommikusööki toome oma pagasi bussi ja alustame sõitu New Yorgi Newark’i lennujaama suunas, New Jersey’ linnaosasse (26 km Manhattani keskusest). Tagasivaates imetleme veel toredat Manhattani panoraami. Sõit kestab Berlitz’i reisjuhi [4] järgi -- 30... 45 min. Meie kulutame maksimumaja hommikuse tipptunni tõttu.

Newark’i lennujaamast alustame kl 9.05 USA siselendu Las Vegas’esse Continental Airways’i suure Boeing 757-200-ga.

Lendame USA lääneranniku suunas ligi 6 tundi. Söödetakse hästi, saab karastusjooke ja veini.

Juba lennukiga Las Vegase lähedal tiireldes avaneb metsik pilt. Nimelt Arizona ja Nevada osariikide piiril laiub Colorado jõele möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel ehitatud pompoosne Hooveri tamm. Selle külastamine olevat Las Vegase turistidele peaaegu kohustuslik. Muidugi öösel võib avaneda tuledes Las Vegase linnale veelgi vapustavam vaade.

Las Vegas’e lennujaamas, kuhu saabume kohaliku aja järgi kl 12.04. Meid ootavad giid Babs (Barbara) Daitch, bussijuht Mark koos suure bussiga.

Las Vegas on Nevada osariigi tuntuim linn. Elanikke on siin 2006. a andmetel 553800.

Siin, ‚patu linnas’ näeme kuulsaid kasiinosid: Luxor, Caesars Palace, Venetian, Bellagio.

Las Vegase 6 km pikkust peatänavat kutsutakse Boulevard /Puiestee e. Strip. Seda võib tõlkida piki teed paikneva kaubandus-kompleksina. Siin paiknevad teatud- tuntud hotellid.

Ka meie majutus on siin: Las Vegase hotellis Imperial Palace / Keiserlik Palee.

See on Aasia tüüpi pagoodi esiküljega. See hotell olevat kuulus oma klassikaliste autode kollektsiooniga.

Bussiga sisse sõidame peatänava suhtes teiselt, hoovi poolt.

Las Vegas’es on ka populaarsed Ameerika mäed /Roller Coaster. Paar järsku langust ja surmasõlme, kus esimene langus olevat kõige jubedam. Roller Coaster keerleb pidevalt Las Vegase New Yorgi nimelise hotelli ümber.

Iseseisvalt käime Veneetsia ja Caesar’i paleedes.

Õhtul vaatame Strip’il vee kaldal puskkaevude, valguse ja muusika show’d, mis kestab umbes pool tundi. Bussiga sõidame kaugemale suurde palesse laevideode ja muusika mängu vaatama.

Samas meie hotellikompleksis on lisaks hotellile palju kauplusi ja suured mänguautomaatide ning kasiinode saalid. Siin sööme ka õhtust. Paljud meist proovivad samas majas oma õnne mänguaparaatide taga. Ilma suurema eduta: paarikümnest dollarist said lahti.

……………………………………………………………………………………………………….

Sõidame läbi Nevada Lõuna-Utahi osariigi.

Vaatame Zioni rahvusparki, mida iseloomustavad hüppeliselt kõrgustesse suunduvad monoliidid, meenutades vaikset hullust. Virgini jõgi on läbi närinud looduslikest liivakividest, et luua uskumatu vaatepilt, mis meie silmadele avaneb. Jõgi pakub loodusliku koridorina suurepärast võimalust ümbrusega tutvumiseks.

Zioni rahvuspargi veebilt ja raamatust [5] loeme:

- on populaarseim Utah’i loodusimede hulgas;

- kanjoni on uuristanud Virgini jõe võimsad veed ja ümberkujundanud tuul, vihm ning jää;

- majesteetlikud kanjoniseinad kõrguvad kuni 600 m ja lõpevad sakiliste punase ja valge varjundiga tippudega;

- kanjonisse toovad süstikbussid, mille peatustest algavad lühikesed matkad;

- kanjonis soovitatakse järgida märgistatud radu, eriti 26 km pikkusel matkal läbi kanjoni;

- külastuskeskusest algab hulk jalutus- ja matkaradu; populaarseimad on Emerald Pools’i ja Canyon overlook rajad;

- rahvuspargi kaugus Las Vegase lennujaamast on 150 miili ja väikesest St.George lennujaamast ainult 46 miili.

Me sõidame parklasse, kus on külastuskeskus ja suveniiride müük. Väikese grupiga (neljakesi) läheme üle silla ja paremale viivale märgistatud rajale. Siin tuleb liikuda ainult mööda rada: paaris kohas viitab sellele märk, mis kujutab punasega läbitõmmatud saapajälge. Siin rajal liigume ülespoole umbes pool tundi. Rohelust – puid ja põõsaid -- siin ikka jätkub.

Metsalilli, papleid, tammi, pajupõõsaid leiduvat siin palju. On kus varjuda kuuma päikese eest! Vähemalt praegusel aastaajal on meil siin päris kodune tunne ja normaalne kliima.

Aga kirjanduses hoiatatakse et suvised vihmatormid võivad põhjustada siin üleujutusi.

Jõudes kaljuseina alla pöördume tuldud rada mööda tagasi.... sest aeg on piiratud. Jõuame natuke riieldagi: Ülo olevat teised, eriti videofilmi tegija, maha jätnud. Aga teistel, kes bussi juures külastuskeskuses jalutasid, oli endast kahju et nad meiega kaasa matkama ei tulnud.

Jätkame oma bussiga sõitu Bryce’i rahvuspargi suunas.

Külastame Bryce kanjonit, mille rahvusparki (1928-ndast aastast), millele on iseloomulik tohutu suurte looduslike hobuseraua kujuliste amfiteatrite seeria, mille on kividest välja uuristanud Paria jõgi ja tema lisajõed. Kõrguste vahed ulatuvad siin üle 650 meetri. Maantee kulgeb siin 30 km pikkuselt piki Paunsaugunt platoo kallast Lõuna- Utah’is. Rahvuspark on teaduslabor ja laste mängumaa kolmes kliimavööndis:

- kuuse- nulumets,

- Ponderosa männimets,

- Pinjon männi/ kadakamets

Siin on sadu linde ja imetajaid, üle tuhande taimeliigi.

Tuhanded aastad tuult ja vett on loonud roosad kaljud Bryce’i rahvuspargis. Muistsed indiaanlased rääkisid nendest kaljudest hämmastavaid lugusid ja ümbruskonna metsades on esindatud suur osa loomariigist alates väiksematest imetajatest ja lindudest rebaste, puumade ja karudeni välja. Vt. Raamatust [5] ja veebilt.

Värvikireval veidi kõrbenud maastikul, mida kaunistavad kivimoodustised, mainitakse järgmisi vaatepunkte: Muinasjutumaa/ Fairyland, Päikeseloojangu, Navajo Loop, Vikerkaare, Yovimpa ja Bryce. Matkaradadest mainitakse: Kuninganna aed, Navajo ring/ loop. Mainitakse ka jäänukmägesid /butte. Külastusinfo punkt on Kuninganna aia /Queens garden matkaraja lähedal maantee ääres. Siit laskume mööda matkarada alla kanjonisse, ikka sik-sakitades. Nüüd tuleb juba kolmandik gruppi koos giidiga kaasa. Ja saame meeldiva paaritunnise matka alla ja üles tagasi. Pildistame iseloomuliku hobuseraua kujulise liivakivist kaare all.

Edasi sõidame bussiga kauni looduse sinakasrohelise pärli – Powelli järve suunas.

Siin on 1972. aastast Rahvusliku puhkeala ja suure Powelli järve piirkond / Lake Powell & Glen Canyon National Recreation Area (NRA). Puhkeala suurus on üle miljoni aakri kõrbelist ala ja 298 km pikkuse Powelli järve kaldaid, mis moodustus 1963. aastal Colorado jõele Clen Canyoni tammi ehitamise tulemusel. Nimi on konkreetse inimese – John Wesley Powelli suure panuse eest.

Meie majutus on otse kõrgel järve kaldal hotellis ‚Lake Powell resort & marines’.

……………………………………………………………………………………………………..

Enne hommikusööki naudime päikesetõusu üle Powelli järve, selle teisel kaldal.

Peale hommikusööki hotellis vaatame veel ühte loodusimet – sügavat Antilope kanjonit., mis kuulub eelmainitud puhkeala /NRA koosseisu. Siin on erkroosast liivakivist sügavad augud, uurded nagu koopa laes. Need on tekkinud tulvavee imelise liikumise tulemusel.

Edasi teeme kiirteel 163 väljasõidu Utah ja Arizona osariigi piirile

Monument Valley’ jäänukmägede ja lavamägedega tutvumiseks. Need paistavad kaugele nagu võimsad skulptuurid, mis on vanaaegsetest kaljudest tekkinud. Siin on näiteks ’Kolm õde’.

Külastuskeskus on Monument Valley pargi piiril.

Edasi viivad indiaanlased oma džiipidega. Monument Valley esindab Navaho indiaanlaste eluviisi ning sealne looduspilt koosneb liivakivist kaljudest, olles üks Edela- Ameerika kauneimaid kohti. Oru moodustab tasandik, mida lõikavad kõrgustesse pürgivad vormid – viimased jäänukid liivakivi kihtidest, mis kunagi seda piirkonda üleni katsid.

Vt. www.navajonationparks.org.

Maitseme barbeque -lõunat indiaanlaste suvises poolavatud söögikohas.

Õhtusöök ja majutus on Navaho (preeria)indiaanlaste reservaadi servas – Historic Cameron Trading Post kämpingus.

…………………………………………………………………………………………

Peale hommikusööki sõidame Grand Canyon’i/ Suure Kanjoni Rahvusparki , mis on tõeline loodusime. See on erakordselt sügav ja järskude seintega kanjon Loode- Arizonas, mille on uuristanud Colorado jõgi.

Suur Kanjon on 446 km pikk, kuni 29 km lai, rohkem kui 1500 m sügav. Imetleme kuristiku põhja sakilist pinda. Kuristiku kallastel on tasandik, mis kuulub samanimelise rahvuspargi alla. Keskmine vahemaa risti üle kanjoni on 16 kilomeetrit. Aga bussiga on selle läbimiseks vaja 346 kilomeetrit, milleks kulub 5 tundi. Täpsemat infot saab veebist www.nps.gov/grca/

Meie külastame Suure Kanjoni lõunapoolsel kaldal (South Rim ) 2... 3 kohta, kuhu pääseme oma bussiga ligi. Siin vaateplatvormide juures on piirded ees.

Viimases kohas, külastuskeskuse juures, saab siiski laskuda serpentiinides rajal alla kan-jonisse. Tublimad meist laskuvad koos serpentiinides kuristiku servast paarsada meetrit allapoole. Ilmselt mööda Elava Ingli rada. Ka giid Piret järgneb meile. Siin liiguvad üles-alla inimesed seljakottidega ja hobused. Kuid me peame seekord tagasi pöörduma. Tulevikus tuleks siit edasi alla laskuda. Teekond alla Colorado jõeni võib võtta terve päeva, eeldab all telkimist, vee ja toidu kaasavõtmist jne. Tulevikus tuleks proovida hoopis matkajatele sobivamalt kanjoni põhjakaldalt algavaid matkaradu.

Suure Kanjoni ajalehest ’The Guide’, mis ilmub umbes kord kuus, loeme värsket infot siinsete matkaradade kohta:

n kanjonikalda rajad, kerged, Kanjoni külas ja Hermit’ teel vaatepunktide vahel, kestvus 15 minutit kuni 90 minutit;

n Elava Ingli/ Bright Angel / rada, järsk, rada algab samanimelisest maja-kesest /lodge/ veidi läänes – 1,5 miili puhkemaja/ resthouse (2..4 tundi, 345 m kõrguste vahet)– 3 miili puhkemaja (4... 6 tundi, 644 m) – India aed (6...9 tundi, 933 m) – platoo punkt (9... 12 tundi, 974 m) ja jõe puhkemaja – Elava Ingli rippsild ja edasi tõus kanjoni põhjakaldale Fantoomi rantšo kaudu;

n Lõuna Kaibab’i rada, järsk, rada algab Yaki punktist /point/ lõunas – Ooh Aah punkt (1... 2 tundi, 183 m) – Seedri seljak /ridge/ (2...4 tundi, 347 m) -- Skeleton’i punkti (4...6 tundi, 622 m); Elava Ingli rippsilla kaudu edasi nagu eelmises variandis;

n Eraku /hermit/ rada, järsk, nõuab ettevaatust, kogenud kõrbematkajatele,

matkajalatsid on soovitavad, allikavesi vajab töötlust; rada algab 150 m Hermit Rest’ist lõunas – Waldron Basin (2... 4 tundi, 488 m) – Santa Maria allikas /spring/ (5...8 tundi, 536 m) – Tilkuvad allikad /Dripping springs/ (6...9 tundi, 519 m);

n Suurvaate /Grandview/ rada, väga järsk, algab Grandview punktist Kõrbe-

vaate teel /Desert view Drive/ (19 km külast ida suunas), kogenud kõrbe-

matkajaile – Coconino Sadul /Saddle/ (1... 2 tundi, 360 m) – Hobusekabja

lavamägi /Horseshoe Mesa/ (6...9 tundi, 793 m).

Las Vegasest otse kulub kanjoni põhjakaldale (North Rim’ile) sõiduks umbes 4 tundi (lõunakaldale/ South Rim -- aga poole kauem). Kanjoni põhjakallas olevat looduslikum ja ilma piireteta: turistid saavad siin päris kanjoni ääreni jalutada. Kanjoni põhjakaldale pääseb 15-dast maist 15-nda oktoobrini: talvekuudel on siia pääs lume tõttu suletud. Kanjoni lõunakalda vaatepunktid on avatud aastaringselt.

Mather’ Kämping /Campground/ Suure Kanjoni külas on avatud aastaringselt.

Kanjoni lõunakaldalt saab tellida muularetki ja bussituure. Mõned firmad pakuvad ka õhulende Tusayani lõunaserva lennuväljalt, Suure Kajoni Lääne Rantšost /West Ranch/ ja Las Vegasest. Samuti pakutakse ühe- ja mitmepäevaseid parvematku.

Räägitakse et läbi aastate kukkub piiretega lõunakaldal (South Rim) siiski rohkem inimesi alla.

Ületame Arizona osariigi mööda ajaloolist kiirteed nr 66 /Road 66, kus Los Angeles’i ja Chicago vahel on kohati säilinud vanad huvitavad teelõigud. 1920-ndatel aastatel ühendas Route 66 sajad USA väikelinnad. Ameerika peatänavaks ja Emateeks ristitud 3940 km pikkune tee kulges Chicagost läbi 8 osariigi Los Angeles-se ja minetas oma tähtsuse alles 1980-ndatel aastatel.

Majutus ja õhtusöök on meil hotellide keti Econo Lodge kohalikus hotellis.

………………………………………………………………………………………………………..

Peale hommikusööki lahkume Los Angeles’i (LA) suunas.

Väikese peatuse teeme kummituste linnas Calico’s, mis viib meid kulla ja hõbeda palaviku aegadesse. See on mahajäetud hõbedakaevandus koos asulaga. Siin saame tõetruu pildi hõbedakaevurite elust. Näeme ka hõbedaliiva pesemist ja saame mõned hõbedatükikesed kaasagi.

Ühes ruumis on midagi tugeva raskusjõu taolist tekitatud. Igal juhul veidi kaldu põrandal on väga raske soovitud suunas liikuda.

Los Angeles’is (lühend LA)

on iseloomulikud supelrannad, mäed ja poolkõrbelised alad. Linna 1200 ruutkilomeetril elab 3,7 miljonit inimest [5]. Palmipuud ja kaubandustänavad /shopping malls ja külluslik elustiil on siin idealiseeritud ’ameerika unistuseks’.

Linnaekskursioon viib meid Sunset Strip-ile e Puiesteele /Boulevard’ile, mida seostatakse kinoga alates 1920-ndast aastast. Siis oli see porine rada stuudiote ja näitlejate kodude vahel.

Hollywoodi Puiestee /Boulevard on üks enim tuntud tänavatest maailmas. Siin Kuulsuste teel (Walk of Fame) on üle 2000 poleeritud marmorist tahvlit. Kõik ühesuguse viisnurkse kuju ja eesnime ning nimega. Alates 1960-ndast aastast on siia oma nime jäädvustanud maailma filmi, raadio, televisiooni, teatri ja muusika tähted. Muidugi vastava soovituse ja raha eest.

Beverly Hill’sis on LA hispaania pärane linnakeskus /Civic Center/ koos Linnahalliga.

Santa Monica on LA olulisem ranna-ala oma sihvakate palmide ja rannaga, kus on ka sadamasild.

Majutus on meile LA-s Ramada Plaza hotellis West Hollywood 8585 Santa Monica Blvd)

Paljudel tuleb tuba vahetada tugeva värvihaisu tõttu. Nagu selgub paljudes hotellitubades on peldikuuksed värvitud. Kas peremeestest vene emigrantide hooletus, ülbus või lollus?

Giidid on võitlusest leilis ja Babs lubab pärast ka kirjaliku kaebuse esitada.

Õhtul jalutame hotelli lähedal poodides ja leiamegi koha kust kohalikke veine kaasa osta tasub. See polegi spets. alkoholipood.

…………………………………………………………………………………………………….

Peale hommikusööki sõidab enamus meist oma bussiga mäeveerul paistva

Hollywood’i suunas. Külastame varem korjatud 65 $ eest siinseid Universaalstuudioid, filmide ja tele-stuudiote temaatilisi lõbustusparke 168 hektaril.

Maailma suurim töötav kino, televisiooni ja teema park – Universaalstuudiod Hollywood -- alustas 1915. aastal linnuliha farmist.

Stuudio tuuri trammi reisid alustasid 1964. aastal. See läbib tuntud filmide filmimispaiku Spidermani kaljude ümbruses. Reisijad tunnevad oma nahal maavärinaid, lennuõnnetuse paika, King Kongi, silla kokkukukkumist, üleujutust ja laviine. Siin on palju pürotehnikat ja trikke. Samuti kiirendust ja pidurdamist.

Teine populaarne atraktsioon on City Walk Promenade, mis näitab Lõuna Kaliforniat kui ettevõtlike inimeste Mekat.

Võib vaadata veemaailma, Terminaator 2:3D šoud. Viimases näed hiidämbliku kombitaid oma nina juurde liikumas. Hästi mõjuv on ka tuletõrjele pühendatud stuudio. Paljudes stuudiotes näidatakse populaarsete filmide tegemist. Selles võid sageli ka ise osaleda.

Juura ajastu pargi /Jurassic park/ sõidukil näed vastava ajastu elukaid, sõidad läbi vee ja koobaste.

Peale Hollywood’i Universaalstuudiote külastamist jalutame hotelli lähedal linnas ja ühes suures Macy kaubamajas. Tore on jalutada tuntud kaubamaja kallite kaupade vahel. Pärast tuleme teisest uksest välja .... ja teeme pea ringi ümber kvartali et jõuda oma hotelli viivale tänavale tagasi.

Majutus on meil samas Ramada Plaza hotellis. Õhtul kasutame Sirjega võimalust ujuda hotelli sisehoovi basseinis. Õhtul on rahvast vähe ja ega ilmgi kohalikele soe pole. Meile on see suplus aga igati mõnus, peale elamusterohket päeva. Kohalik perekond saab muidugi pikalt itsitada .... kui kuuleb et ka ’hipo’ tuleb ujuma!

………………………………………………………………………………………………………….

Peale hommikusööki alustame pikka bussisõitu San Francisco suunas.

Väikese peatuse teeme Santa Barbara kloostri juures. See klooster on rajatud Hispaania misjonäride poolt mitu sajandit tagasi. Eks nad töötlesid tulevast USA läänerannikut siin süsteemselt.

Edasi imetleme Monterey poolsaart, mida peetakse maailma üheks kaunimaks. Läbime rannikulinna Monterey. Sõidame piki ‚17 miles drive Carmeli’ ja edasi

San Franciscosse (SF).

San Francisco on New Yorki järel teine tihedalt asustatud linn USA-s: 122-l ruutkilomeetril elab siin umbes 750 tuhat inimest. On ka pilvelõhkujaid. Linn paikneb 43-l mäel /hill/ ja pakub ilusaid vaateid nii päeval kui öösel. Linn on korduvalt kannatanud maavärinaid, näiteks 1906. ja 1989. aastatel, vt. www.onlyinsanfrancisco.com

Majutus on meile Powelli hotellis.

Siin on teenindav personal põhiliselt hiinlased. On võimalus kasutada 15 min tasuta internetti. Saan oma e-posti kirjadele Eestisse vastata.

Õhtusöök on Chinatown’is, kuhu liigume hotellist jalgsi.

……………………………………………………………………………………………………..

Peale hommikusööki hotelli lähedal toitlustuskohas tutvustab kohalik Poola päritolu giid preili Debora San Francisco (SF) linna. Siin künklikel tänavatel sõidavad eritrammid, mis saavad elektrit maakaabliga /cable car/. Saame teada et SF

n asub SF lahe ja Kuldvärava väina ääres;

n elanikke 744 000 2006.a andmeil; vabameelne linn tõmbab ligi loovinimesi ja luusereid;

n lääneranniku suurim sadam;

n USA mitteametlik geipealinn ja liberaalsete hipide linn;

n 60% elanikest on vallalised ja lasteta;

n einestatakse tavaliselt restoranides;

n 1989. aasta maavärisemise järel kukkus Bay Bridge silla üks osa kokku ja merelõvid kolisid linna südamesse Fisherman Wharfi sadamasse laudadest ujuvdokkidele (Pier 39), kus nad on tänaseni;

n Hiinalinn üllatab oma räpasuse ja toimekusega; siinsed restoranid pole suuremad asjad: teenindus vilets, hinnad kõrged ja toit keskpärane;

n Kuldvärava sild / Golden gate Bridge/ on SF sümbol; silla õõtsumisulatus on 6 meetri ja see teeb selle maavärisemise kindlaks;

n Alcatraz’i saar, kus hoiti eriti ohtlikke kurjategijaid nagu Al Capone, on linna südamest 1,5 miili kaugusel; Lisaks valvuritele patrullivad saare ümbruses ka haid; Praegu on saarel muuseum ja sealt korraldatakse ka ujumisvõistlusi linna; tuur saarele maksab 270 EEK;

n Vesi on SF lahes külmade hoovuste tõttu suhteliselt jahe: umbes 15 kraadi C;

o rattarent maksab 270 EEK, linnaekskursioon bussiga 430 EEK, trammipilet

päevas 110 EEK;

Tänavaid ümbritseb omapärane arhitektuur ja pulbitseb vabameelne elu.

Sõidame bussiga mäe otsa Twin Peak’i linna panoraami nautima.

Edasi näeme viktoriaanlikke maju, Civic Center’i (linnakeskus, kus on raekoda, Louis Daviesi sümfooniahall, Aasia kunsti muuseum, raamatukogu) piirkonda.

Pildistame oma giidide ja parimate reisikaaslastega looduskaunites kohtades.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) asutati peale sõda San Francisco teatris.

Sõidame bussiga üle 1937. aastal ehitatud Kuldvärava silla /Golden Bridge/ sadama piirkonda Sausalitosse.

Tagasi SF kesklinna sadamasse sõidame laevaga. Pier 39-l kuulame merelõvide lõrinat. Sadamas näeme ka tõelist hipi meest kitarri mängimas liikumatu koerake rinnal. Lõpuks koerake ikka näitas elu märke.

Sadamas lõunatame Forest Gump’i stiilis restoranis, kus avaneb vaade Alcatraz vanglasaarele. Ilusat vaadet rõhutavad veel pidevalt liikuvad ookeanilaevad, põhiliselt konteineritga.

Majutus on samas Powelli hotellis. E-posti kirjast selgub et kirjutaja TPI-aegne grupivend ei saanud kohtuma tulla komandeeringu pärast. Seetõttu jääb ära erasõit Ränioru pealinna, 897000 elanikuga San Jose’sse.

…………………………………………………………………………………………………………

Peale hommikusööki hotelli lähedal sõidame San Francisco lennujaama, mis paikneb Vaikse ookeani rannal.

Kl 14.20 alustame lendu San Franciscost Frankfurti (lend LH455) Lufthansa Boeing 747-ga. Siin, meie reisi suurimas lennukis on reisijad juba kahel korrusel. Juurde tuleb esiosa ülesse kõige uhkem ja kallim – esimene klass.

Võtame suuna sisemaale ja monitori info järgi lendame üle Ülemjärvistu, Kanada, Gröönimaa, Islandi, Shoti- ja Inglismaa lähedalt. Söödetakse ja joodetakse hästi.

Plaani järgi on lennu kestuseks 10 tundi 50 minutit. Lennu ajal vajub silm korduvalt kinni.

Seda enam et vastupäeva lend on organismile kõige raskem ... ja veel teisele poolkerale!

……………………………………………………………………………………………………..

Kohaliku aja järgi kl 10.10 +1 saabume Frankfurti lennuväljale.

Liigume lennuvälja teise ossa ja ootame paar tundi. Peale registreerimist sõidame veel bussiga lennuvälja ossa, oma suhteliselt väikese lennuki juurde.

Kl 13.40 ... 17.05 lendame väikese Lufthansa Boeing’iga Tallinna, reis LH3178. Eks see on enam-vähem sama suur kui ’Estonian Air’i Boeing.

Ka meie San Franciscos pagasisse antud kohvrid tulevad välja. Kalli-kalli parimatele kaasreisijatele ja vastutulnud sugulastele.

Eksootikareis on läbi! USA rahvusparkidesse tuleb veel matkama minna, eriti Suurde kanjoni!

Ülo Kangur, novembris 2007

Viies jutt

Autoga Nordkappi

Kl 9.30 teeme rongis hommikusöögi ja leiame üles ka restoranvaguni, kus naudime tasuta hommikukohvi. Saabume Rovaniemi raudteejaama kl 10.53. Laadime oma autod autovagunist maha kl 11. Sõidame autoteel E4 seitse km põhja poole Jõulavana külasse, kus kl 11.40 oleme polaarjoonel ehk nabapiiril (66º32’35’’). Siit edasi meie matkal päike enam ei looju. Seda tähistame sampusega. Siin on võimalik saada vastav tunnistus ja saata eeloleva Jõulu õnnesoov oma tuttavatele varakult teele. Soovijail on võimalus kohtuda Jõuluvanaga, end temaga pildistada.

Sõidame Rovaniemist põhja suunas, kl 14.20 oleme Sodankylas. Kl 16 jõuame U.Kekkoneni rahvusparki, kus 300 m peateest asub Tankavaara Kullaküla ja Kullamuuseum (230 km Rovaniemist). Muuseumi hind on 7 € täiskasvanule. Võimalik on ise kulda välja pesta hinnaga 3,5 € tunnis. Siin on peetud isegi kullapesijate MM-võistlusi. On restoranid, kohvikud ja majutusvõimalus. Vt. www. kultamuseo.fi. Lähedal on Urho Kekkoneni rahvuspargi Koilliskaira looduskeskus, mille külastus on tasuta. Looduskeskuse õuel on puust koda avatulel toidu valmistamiseks. Meie teeme toidu siiski gaasipriimustel kl. 16.45. Läheme 6- km märgistatud matkarajale, kus on toiduvalmistamise ja puhkekohad. On veel 1- ja 3-km rajad, samuti 7-km geoloogiline loodusrada, mis avati 2006. aastal. Väikese vihma vastu on meil keebid kaasas ja matkarajal jõuame vaatlustorni kl 18.40.

Looduskeskusest sõidame edasi Norra piiri suunas, kl 20.50 Kargasniemist üle Norra piiri Karasjoki linnast 6 km Kautokeino suunas Sven Engholm Husky farmi tellitud ööbimiskohta. Kohale jõuame kl 22.00 Norra aja järgi, kuid polaarpäeva tõttu on ju alati valge. Ja lahke perenaine Kristel tuleb kohe kellahelina peale meile vastu. Maksame kahe internetis ettetellitud maja eest 2400 NOK-i. Majad on suured ja ilusad ja 7-le inimesele oleks piisanud ka ühest majast. WC ja dušš asuvad eraldi majas ja nende kasutamine on hinna sees. Suuremas majas teeme õhtusöögi. Kokku sõidame 2. päeval 432 km.

………………………………………………………………………………………………………………

Kl 8.30 teeme farmis hommikusöögi, peale seda näitavad perenaised kelgukoerte söötmist. Sveni farmist sõidame kl 9.45 E6 autoteel Norra Finnmark’i maakonnas Lakselv’I asula kaudu kl 12 Nordkapi suunas. Jätkame sõitu Porsangeni fjördi kallast mööda, kl 12.30 vaatame autoaknast tursa kuivatamise redelaid. Olderfjördi asulast pöörame maanteele E69. Sõidame läbi 5-km pikkuse veealuse tunneli. Kl 13.34 tasume tollis tunnelimaksu 145 NOK auto (koos autojuhiga) +46 NOK reisija. Oleme Mageroya saarel ja suundume Nordkapi poole tihedas udus. Kl 13.45 läbime Honningsvag’i asula, kus on lennuväli.

Keskpäevases udus jõuame kl 14.45 Nordkapile. Sissepääsu eest North CapeHall’i moodsasse kompleksi (söögikohad, poed, grotibaar, kirik, kinosaal, väljas maakera jne) kasseeritakse igalt inimeselt 200 NOK-i. Oleme Euroopa põhjapoolseimas punktis 71º10’21’’ . Ilusa ilma (suvel ainult 30%) korral avaneb siit suurepärane vaade Põhja- Jäämerele. Meie naudime täna ilusaid vaateid ainult siinses kinosaalis pakutavas videofilmis. Kl 15.30 pildistame ja filmime udule vaatamata õues maakera skulptuuri juures. Käime kõik vaatamisväärsused läbi, sh ka vaateplatvormi Põhja-Jäämerele.

Nordkapist sõidame kl 16 sama teed mööda udus tagasi. Enne veealust tunnelit maksame uuesti sama summa. Udu hajub peale 20- minutilist sõitu. Sõidame Olderfjördini, kus vapramad meist katsuvad kl 17.45 Põhja-Jäämere vett. Pöörame maanteele E6 ning jätkame Alta suunas. Võtame suuna Alta River kämpingusse, mis asub Alta keskusest 5 km edela suunas ja pöörame maanteele 93 Kautokeino suunas, sõidame veel paar km. Meileon varem internetis tellitud 2 maja:1200 NOK-i 4-le inimesele (WC, duss ja miniköök) ja 700 NOK-i 4- inimese mugavusteta maja eest. Kohale jõuame kl 20.25. Siin on suur kämping: karavaniautod, telgid ja bussid.

Kokku sõidame 3-ndal päeval umbes 550 km.

……………………………………………………………………………………………………….

Ärkame kl 7.40, teeme hommikusöögi. Alates kl 9 alustame jalutuskäiku Alta muuseumis Alta fjordi ääres. Siin on 7-tuhande aasta vanused kaljujoonised, nii sees kui väljas ..suurel territooriumil. Muuseumi pilet maksab 80 NOK, avatud kl 8… 21. Siin teeme 2-tunnise matka. Edasi sõidame alates kl 12 mööda imekaunist Norra rannikut. Kl 13.30 peatume Lyngen fjordi ääres maantee äärsel nn Saami turul: nahad, suveniirid. Lyngeni Alpide ilusad lumised tipud kutsuvad…. Kuid seekord pole meil aega nende ilu nautida. Kahel korral ületame fjordid laevaga. Esimene ülesõit kl 14.56… 15.40 Olderdalenist Lyngseidet’isse maksab autole 102 NOK + reisijaile 35 NOK.

Teine ülesõit praamiga kl 16.10…..16.45 Svensby’st üle Ullsfjordi Breivikeidet’isse maksab 73 NOK+ reisijaile 27 NOK. Kl 17 teeme tee ääres kerge lõunasöögi. Kl 17.45 jõuame Norra põhjapoolseimasse ülikoolilinna Tromso’sse. Autod pargime üle kilomeetri (1036 m) pikkuse ilusa silla juurde. Viidad suunavad meid silla teise otsa lähedal oleva kiriku (Arctic cathedral’i) juurest edasi tuntud köisraudtee alumisse jaama. Köisraudtee (cable car) pilet maksab 85 NOK.Ülemisest jaamast avaneb suurepärane vaade Tromso linnale. On söögikohad, kauplused, vaateplatoo koos lähedaste tippude nimedega.

Kl 20.30 sõidame edasi. Kl 21 jõuame üle Soome piiri, Kilpisjärvi Matkakeskusesse (Retkelykeskuses- se). Siin on meil samuti internetis ettetellitud 2 maja. Nende e-kirja vastuses kahjuks telefoni numbrit polnud. Kuid vastuvõtust helistati meile varakult ja kõik on korras. Teeme õhtusöögi.

……………………………………………………………………………………………….

Peale hommikusööki kl 9.00 paneme matkariided selga, söögid ja soojad riided seljakotiga kaasa tõusuks Saana mäele. Kl 11.45 alustame tõusu. Raja märgistus algab Kilpisjärvi matkakeskuse registratuuri lähedalt. Laudtee ja -trepid viivad pea kolmandiku teest üles. Ka edasi on hea märgistus: värviga kividel ja kividest tuurid. Marsruut on nii populaarne et isegi siledatel suurtel kividel on õige rada hästi näha. Mäe tipu eel jääb paremat kätt metallmast. Tipus saab oma nimed tipuraamatusse kirja panna.

1,5 tunniga on esimesed merepinnast 1030 meetri kõrgusel laplaste püha mäe tipus. Pool tundi varjulise tipuastangu all ootamist kl 13.55 ja olemegi kõik koos tipus. Siin liigub pidev rahvavool: põhiliselt elatanud soomlased perede ja gruppide kaupa, ka üksi. Keppidega ja ilma. Allaminekuks – tõusuks on veel teine rada, kuid seda ei soovitata lindude pesitsuskohtade tõttu praegu kasutada. Tipus avame šampuse ja teeme kerge söögi. Kl on 14.00. Kl 14.30 alustame laskumist tuldud teed määda. Pooleteise tunniga jõuavad esimesed meist alla Kilpisjärvile oma majadesse tagasi. Kl 16.25 on ka tagumised, tublid superhiired all kämpingus tagasi. Peseme ja teeme koos õhtusöögi. Kokku jalgsimatk umbes 11 kilomeetrit.

Järgmise kohtumiseni Põhja-Norra ja Soome tundrud!

Ülo Kangur.

Kuues jutt

Pühakutemaa igirohelistel kuplitel

Täna istume hubase Matkamaja kaminasaalis ja vaatame videofilmi Tallinna Matkaklubi möödunud suve ilusaimast reisist pühakutemaa igirohelistel kuplitel..........

18. juuli hommikul võtame suuna Iiri Vabariigi Leinsteri maakonna Wiclow’ krahvkonda, samanimelistesse mägedesse. Mäed on ümarate laugete nõlvadega ja teed üsna kitsad. Kõrgeim tipp ulatub 926 meetrini. Palju on siin graniiti, kaevandati ka vaske. Praeguseks on vasekaevandused ammendunud. Kahe järve org on kujunenud ca 12000 aastat tagasi. Mäed on põhiliselt graniidist ja kujunenud 400 miljonit aastat tagasi. Naudime mägedes ilusaid vaateid, imeilusate lillade lilledega kaetud nõlvu. Nagu meie Haanjamaa 3 korda kõrgemate mägede ja avatud vaadetega või nagu vaade lennukilt!

Püha paik Glendalough. Siinsed huviväärsused on väike kirik, kloostri varemed Kevini soovideristiga ja ümartorn. Muidugi ka külastukeskus, parkla ja restoran. Parklast võib teha jalutuskäigu ülemise järveni 1,5 km kaugusel.

Siinsed paigad on seotud Püha Keviniga (gaeli keeles „lahke“), kes oli vana kristlik piiskop. Ta sündis aastal 598. Olevat elanud mingil ajal puuõõnes, kuni asus elama siinse Glendaloughi ülemise järve juurde. Ta tuli Glendaloughi koos oma ustavate munkadega ja rajas siin kloostri. Elas pikka aega erakuna koopas. Kui tema kuulsus hakkas levima, hakkasid siia tulema palverändurid. Omapärane mõõtühik oli ’palverännak Rooma’. See oli kõva sõna, 7 palverännakut Glendaloughi olevat võrdunud ühe palverännakuga Rooma. Kevin olevat olnud looduslähedane ja suhelnud loomade ja lindudega. Legendi järgi üks lind olevat munenud Kevini peopessa munad, ning Kevin ootaski kannatlikult kuni pojad viimaks koorusid! Püha Kevin suri 617. aastal. Peale tema surma tegutses klooster veel üle 600 aasta. „Kuldne aeg“ oli aga 10.-11. sajand.

Vana kloostri varemete olulisem hoonete grupp on alumise järve ligidal. Eriti väärtuslikuks peetakse 30 meetri kõrgust hiljuti restaureeritud ümartorni. Siseneme sellesse maast 4 meetri kõrgusel. Müürid on paksud ja torni läbimõõt on ronimiseks minimaalne. Oli see kaitsetorniks, laoks, kellatorniks? Torni võis hädaohu puhul pakku minna. Müürid on paksud. Tornil on 6 korrust, nende vahel on redelid. Ülemisel korrusel on 4 akent, katus on kivist.

Iirimaal olevat taolisi torne ehitatud just viikingite röövretkede vastu ühtse süsteemina ligi 80. Kroonikas mainitakse neid esmakordselt 950. aastal. Nende esialgne mõte ja esialgne otstarve ei olevat siiski üheselt selge. Spetsialistid pakuvad järgmisi teooriad ümartornide otstarbest: tuletemplid, truiidide astronoomilised observatooriumid, Indiast pärit fallose kultus, kellatornid, kust kutsuti palvusele. 18.sajandil hakati arvama, et tornid olid kristliku loomuga ehitised, patukahetsuseks. Sinna olevat mindud algul ülemisele korrusele, siis laskutud järkjärgult allapoole vastavalt patukahetsusele.

Kloostri aed on 20 hektari suurune ja paikneb mitmes tasapinnas. Aias on suur rist – kes suudab ümber selle käed kokku panna, selle soovid minevat täide. Milline ebaõiglus väikeste inimeste suhtes! Näeme et Glendalough`i kitsastel teedel on bussil raskusi kurvis pööramisega.

Iiri Vabariigi pealinnast Dublinist lõunas paiknevatesse kuulsatesse Powerscourti aedadesse teeme meiegi jalutuskäigu. Vaatame härrastemaja ja mitmeid aedu erinevatel terrassidel. Terrassid on rajatud 1840. aastal ja nõudsid 100 inimese tööd 12 aasta jooksul. Siin on Itaalia, Jaapani ja müüriga ümbritsetud aiad, torni välu, vesilike järv, purskkaevud, lemmikloomade kalmistu jne.

Palju on siin õppida iirlaste aiakultuurist. Esindatud paljud on subtroopilised puu-, põõsa- ja taimeliigid. Liigirikkusele aitab muidugi kaasa oluliselt soojem Iirimaa kliima. Eriti rikkalikud on siinsed lillede ekspositsioonid. Igaüks saab aia kaardi, mille järgi liikuda ja otsida huviobjekte. Palee paikneb „suhkrupea mäel“. Aias on suur roosiaed. Põnev ja omapärane on lemmikloomade surnuaed. Igale loomale on paigaldatud mälestusplaat vastava informatsiooniga.

Püha Brigitta ja ’bla- bla- blaa’

Videofilm näitab järgmist päeva.... Esimene huviobjekt on Kildares asuv Püha Brigitta klooster. Püha Brigitta sündis 490. aastal. Legend järgi pöördus Brigitta kuninga poole loa saamiseks, et rajada siia klooster. Kuningas lubas ainult niipalju maad, mida saab katta vasikanahaga. Sellepeale laskis Brigitta vasikanaha lõigata peenteks rihmadeks, sidus need kokku ja piiritles nendega hilisema kloostri ala. Siin oli segaklooster. Omapärane traditsioon oli siin igavene tuli, mida valvasid üle 30-aastased neitsid-nunnad. Munkadel oli see töö keelatud. Traditsioon kestis 17. sajandini.

Brigitta on iirlastel väga populaarne pühak, tähtsuselt teine peale Püha Patrickut. Tema sümboliks on „Brigitta rist“, tavaliselt õlgedest või kõrkjatest. Tõlkes tähendab Brigitta nimi „ülev isik“. Selle nimeline oli keldi jumalanna, loomade ja viljasaagikuse kaitsja. Püha Brigitta päev on 1. veebruar. Sel päeval panevad iirlased riidetüki oma kodu ette. Arvatakse et Brigitta puudutab seda ja annab sellele raviva jõu. Muidugi tuleb sel päeval ka laulda ja tantsida!

Kloostri kõrval seisev Iirimaa kuplilisele maastikule omane ümartorn on 31,5 meetrit kõrge. Oluline on et uks on 4 meetri kõrgusel. Korruste vahel liigume vaevaliselt kitsal redelil aina kõrgemale. Tasuks saame imetoreda vaate metsata kuplilisele maale .

Kildares on veel ratsahobuste kasvatus. Need olevat hinnas, viidavat isegi USA-sse ja Austraaliasse. Siinne igiroheline taimestik sobivat hobustele. Toidus sisalduv lubjakivi tegevat nende luustiku tugevaks. Hobustekasvatuse omanik, keegi kolonel, olevat lasknud koostada igale hobusele horoskoobi ja kasvatab neid vastavalt sellele.

Järgmine huviobjekt on „marmorlinn“ Kilkenny. Siit saadakse musta kivi, mis lihvitult on nagu marmor. Seda nimetataksegi mustaks marmoriks. Siit linnast on pärit Iiri Vabariigi (moodustati 1921.a.) esimene president. Kuulus on siin toodetud kristall. Kilkenny on õllesõprade paradiis, siin on umbes 80 pubi, perefirmat. Majad on ilusad, georgiaanlikus ja tudorlikus stiilis. Linna ühes otsas on kindlus, teises Saint Canice katedraal.

Kilkenny oli keskajal Iiri pealinn ja parlamendi asukoht. Kilkennyga on seotud keegi nõid Alice. See olevat saatnud 4 abikaasat teise ilma. Ise aga olevat põgenenud karistuse eest Šotimaale. Tuleriidale aga sattunud tema asemel hoopis tema toaneitsi, kes pidavat nüüd siin kummitama.

Jõuame Tipperary krahvkonda. Nimi Tipperary on tuntud samanimelisest laulust. Rock of Cashel`is vaatame eemalt kindluse varemeid, tutvume suveniiripoega. Linna ja kindluse ajalugu olevat saanud alguse 4. sajandil. 1101.a olevat kuningas kinkinud kindluse kirikule.

Järgmine suur huviobjekt on Blarney linna Blarney kindlus ja aed. Kindlus on Iirimaale omapärane 4-kandiline tornlinnus, pärit 15. sajandist. Praegu on see varemates. Selle seinas on kuulus „must kivi“, mille olevat kunagi kinkinud šotlased iirlastele, tänuks abi eest võitluses inglastega. Selle kivi juures toimus traditsiooniliselt Šoti kuningate kroonimine.

Meie jaoks on muidugi eriti tähtis see, et musta kivi suudlemine annab privileegi 7 aastat valetada ja hea jutuanni pealekauba. No mis sa hing veel paremat tahta võid! Ajad igasugust pada kokku ja pole kellegi asi sulle seda pahaks panna. Ja et see veelgi kindlam oleks, on kivi juures vastutulelik härrasmees, kes aitab ja julgestab kõiki kokkutulnud valetamishimulisi lobamokki. Seejuures saab ta iga päev igavese pataka naisi läbi kallistada. Nimelt asub kivi veidi madalamal põrandast ja selle suudlemiseks tuleb lasta end selili, võtta kätega kinni käepidemetest, lasta veel allapoole ja siis lõpuks suruda oma suu, pea alaspidi, vastu musta kivi. Allpool paistab suurest kõrgusest maapind ja mõte sealt allakukkumisest võib valelikke külalisi häirida.

Blarney`st saigi tühja jutu sümbol „bla-bla-bla“. Selle keelendi tõi inglise keelde kuninganna Elisabeth I.

Ka seda kindlust olevat Oliver Cromwell rünnanud. Vallutamine aga ei olevat hästi õnnestunud. Siis paigutanud ta oma suurtükiväe vastasnõlvale. Nende kogupaugust olevat kindluse sein varisenud. Kui sõjavägi linna tormas, leidis ta eest ainult 2 vahimeest. Ülejäänud olevat kõik lahkunud maa-aluseid käike pidi.

Lossi juures on väga omapärane ja ilus aed, kohati nõiduslik. Selles hämaras kõrgete puudega aias leidub kivimürakaid, suuri puid. Erilised kujud võimaldavad fantaasial lennata. Trepp viib kahe dolmeni juurde. Kui „soovitrepist“ kinniste silmadega üles-alla käia, minevat soovid täide. Meist jääb see nipp järgi proovimata. Kunagi ammu olnud Blarney kaluriküla ligi 30 000 elanikuga. Igal hommikul olevat läinud siit merele 300 paati.

Edasi kiirelt bussi ja võtame suuna sisemaale Kildare asula poole. Rohelise kõikvõimalikud varjundid avanevad üle avatud künkliku maastiku. Ja kõik see on praktiliselt aastaringselt igihaljas. Sest külmakraade ju praktiliselt pole kunagi ja niiskust on ülearugi!

’Metsa farmi’ (’Forest farm’) kämping on üks väheseid suuri kämpinguid Iirimaal. Nimi on ... aga metsa pole.... vähemalt Eesti mõistes! Kas juba ammu maha raiutud kütteks, laevadeks? Siinsel suurel aiaga piiratud territooriumil ööbivad haagissuvilatega turistid. Kuid ka oma telkidega reisijatele on piisavalt ruumi. Meie matkaseltskonna kümmekond telki kerkivad kiirelt. Nagu kogenud matkajatele kohane!

Toitu saame teha kämpingu köögis. Leibkondade esimesed kokanaadid muretsevad vajalikud elektripliidi žetoonid: ühe euro eest paarkümmend minutit. Ja juba podisevadki kõik meie pudrupotid ja teepajad tulel. Ikka vastavalt leibkondade planeeritud menüüdele.

Kämpingus on ka pesu pesemise võimalus pesumasinaga. Eks see on haagissuvilaga rändajale muidugi oluline. Haaagiseid ja neid vedavaid autosid on paljudest Euroopa riikidest. Kuid enam hakkavad peale iiri omade silma saksa ’D’ lühenditega numbrid.

Tüüpilisi iirlasi – heleda naha ja vihmast roostes punaste juuste ja tedretähnilise näoga – näeme ka. Iirlastel on tore vanasõna: parem olla punapea kui üldse ilma peata! See muidugi rõõmustab ka meie oma võltspunapäid. Ja ehk viitab vanasõna ka iirlaste ettevõtlikkusele rasketes looduslikes oludes. Kindlasti iirlaste otsekohesus erineb briti viisakast keerutamisest. Kas see on pärit Iiri maalähedasest minevikust? Või rõõmsast olekust, või katoliku usust -- usk pole neile orjus, vaid meelerahu!

Kiiremad jõuavad veel enne õhtusöögi valmimist dušši mõnusidki nautida: kabiine on piisavalt palju. Aga sooja vee kasutamist reguleeritakse siingi: eurose žetooni eest 7 minutit. Aga eks tagasihoidlikumad jõuavad päevahigi maha pesta ka peale sööki kui mõned telkkonnad on juba unne suikunud.....

Jalgsimatk suvepealinn Killarney lähedal lõppeb rahvusliku kontserdiga

Sõidame Killarney linna, mida loetakse Iirimaa suvepealinnaks. Kõigepealt külastame kaubanduskeskust oma toiduvarude täiendamiseks. Samas lähedal I-punktis saame konsultatsiooni planeeritud jalgsimatka osas. Ostame ka mõned Killarney piirkonna kaardid-skeemid. Siin on mitmeid matkaradu: Kerry tee loodusrajad Killarney rahvuspargis, vana paadimaja loodusrada, Arthur noorema jalutusrada jt.

Tutvume põgusalt Iirimaa suvepealinna Killarney`ga. Killarney rahvusparki hõlmab 101 ha. Kolm põhilist Killarney järve on jõega ühendatud ja paiknevad mägede vahel. Järvedes olevat forelli ja lõhet.

Lähedal on tuntud Muckrossi härrastemajja. Inglise kuninganna Victoria aegne härrastemaja ehitati 1839-1843.a. Elisabethi stiilis. Grupihind 4.25 ₤ sisaldab ka maja giidi teenust. Saame tutvuda maja kolme peremehe ehitatud ja ka kuninganna Victoria külaskäigu jaoks kohaldatud ruumidega. Palju on mööblit, pilte ja majatarbeid.

Inglise kuninganna Victoria külastas lossi oma Iirimaa riigivisiidi käigus 1861.a. Selleks puhuks muretseti akende ette pompöössed kardinad, mahagonist laud, Türgist pärit uhked vaibad. Raamatukogus olid olnud põhiliselt ajaloolised raamatud, Iiri senati ülestähendused. Kamina ette ehitati moodne kaitseekraan. See kaitses õukonna daamikesi, et nende nägudel puuder ära ei sulaks.

Eksponeeritav Härrade tuba oli Victoria külaskäigul tema söögisaaliks. Piljardilaud kaaluvat ligi 3 tonni! Selle kohal on reguleeritav lamp, mida oli võimalik nihutada vastavalt mängu kulgemisele. Magamistoas on neljakandiline voodi. See toodi siia küll Victoria jaoks, aga kasutust tema poolt ei leidnud. Nimelt rändas kuninganna koos oma lemmikvoodiga, muud ei kõlvanud. Raske see kuningannade elu! Vat kui oleks pidanud voodit ise vedama. Magamistoas oli spetsiaalne tool palvetamiseks enne tuttuminekut. Magamistoast ehitati spetsiaalne varuväljapääs, tulekahju puhuks. Näeme kirjutuslauda, mille kinkisid kuningannale Killarney inimesed.

Praegu on maja riigiomand ja kasutusel populaarse muuseumina. Rahvuspargi territooriumil olevat kahte liiki hirvi, kumbagi ligi 800.

Edasi sõidame bussiga Lady`s View parklasse, mille nimi olevat samuti kuninganna Victoria külaskäigu ajast. Nimelt leidsid tema õukonna daamid siin imetoreda vaatekoha. Siin võtame seljakotid selga (kellel on) ja alustame oma jalgsimatka.

Algul traversseerime ülemise Killarney järve suunas soist mäenõlva. Liikuda on siin ebaühtlasel pinnasel raske ja aeglane. Ka Iirimaale iseloomulikke segavaid lambaradu on palju. Läbi raskuste kahlame vesiseid kohti vältides ikka edasi. Suund on ülemisest Killarney järvest vasakult mööda. Järve lähedal jõuame kruusasele-liivasele teele, Kerry ringi rattateele. Siit edasi on tunduvalt kiirem ja kindlam liikumine.

Matkalõuna peame Gearhameni jõe ääres pubi ees laua taga istudes. Külmsupp ja võileivad ning kaasavõetud õllepurgid kaovad ruttu kuhu vaja. Mööda silda ületame jõe. Teederistist keerame järsult paremale ja jätkame mäenõlva traversseerides kuru suunas (Cap of Dunloe). Tõususuunas paremale jäävad Purple (lilla) mägi 832 m, Tonsi mägi 735 m. Tõususuunas paremale peaks jääma Carrauntonil mägi 1039 m – Iirimaa kõrgeim tipp. Ette jääb ilmselt Macgillycuddy`s Peak’s ahelik koos kõrval asuva Gladdaghi jõega. Kruusane jalgrattatee muutub peagi asfalteeritud autoteeks, lame tõus asendub lameda laskumisega – kuru on seljataga.

15 km jalgsimatk lõppeb Kate Kearnage Cottage parklas. Kuni me siinses pubis keha kinnitame ja oma reisikaaslasi ootame, tuleb meie giid Tea Reinvald teatega, et kohe ) hakkab siin pidu. Muidugi osaleme kõik üksmeelselt!

Õhtul vaatame- kuulame Kate Kearnage Cottage pubis rahvuslikku 3-mehe bändi koos stepptantsu tüdrukutega. Saame selle bändi CD- plaadigi mälestuseks osta. Lisaks tulisele aplausile maitseme siidrit, õlut ja iiri rahvusrooga lambalihast.

Peapühak Patricku radadel

Dublinis käime Püha Patricku Rahvuskatedraalis ja Kolledzi kirikus (The National Cathedral and Collegiate Church of St. Patrick, vt. koduleht). See on keskaegne ehitusmälestis aastast 1191 kui normannid ehitasid siia kiriku. Hiljem on kirikut aastatel 1370 ja 1749 ümber ehitatud. Briti valitseja Cromwell alistas Iirimaa ja muutis Püha Patricku Katedraali 1649. aastal hohusetalliks. Guinessi õllefirma aitas katedraali taastada. Praegu peetakse Katedraalis jumalateenistusi ja on kindlatel kellaaegadel avatud külastajatele.

Jätkame jalutuskäiku Kolmainsuse Kolledži sisehoovis. Kolledž asutati Elisabeth I ajal ja on protestantlik õppeasutus. Siin on pilte Püha Patricku elust, läänepoolsel aknal on kujutatud 39 episoodi. Keset kirikut on omapärane uks, millel on auk sees. See on „lepitamise uks“. 1492. aastal olevat toimunud siin kokkupõrge kahe vaenutseva klanni vahel, kus läks käsikähmluseks kahe krahvi vahel. Üks neist varjus kabelisse ja sulges enda järel ukse. Teine tegi ukse taga sellesse augu ja pakkus läbi selle lepituskätt. Ukse taga olev vihane krahv võinuks käe otsast lüüa, aga otsustas siiski lepituskäe vastu võtta. Siit olevat pärit väljend „õnne katsuma“.

Meie giid Tea räägib meile juba iirlaste tähtsaima pühaku -- Püha Patricku elu. Kes on Püha Patrick? Ta sündis arvatavalt 385. aastal Walesis või Shotimaal. Vanemad olid roomlased, kes olid kolinud Suurbritanniasse. 16-aastaselt sattus ta röövlite kätte, kes viisid ta Iirimaale ja müüsid orjaks. Elu, kohalikku keelt tundmata, oli väga raske. Patrick leidis, et see kõik oli talle karistuseks pattude eest. Iirimaa oli tol ajal paganlik maa. Patrick õppis kohaliku keele selgeks, karjatas lambaid, hakkas jumala poole palvetama. 6 aastat hiljem nägi ta unes, kuidas põgeneda. Ta läbis ligi 200 miili. Algul sattus ta Prantsusmaale, hiljem tuli tagasi koju. Vanemad ei teadnud kaua aega temast midagi. Ta oli Prantsusmaal Püha Germaniuse juures end harimas. 432. aastal sai ta piiskopiks.

Missioonitundest ja vabatahtlikult tuli Patrick tagasi Iirimaaleja hakkas siin ristiusku levitama, kloostreid rajama ja imetegusid tegema. Tekkisid teda pooldavad jüngrid. Ta kirjutas raamatu „Ülestunnistused“. 12 korda olevat olnud tema elu hädaohus. Iirimaal elas ta üle 20 aasta. Siiani räägitakse tema imetegudest. Näiteks olevat Patrick ajanud ussid Iirimaalt välja. Seda stseeni kujutavaid maale võib näha paljudes kirikuteski. Kas see just nii oli, kuid fakt on see et usse Iirimaal pole.

Iiri rahvustaime – ristikheina -- olevat kasutanud Püha Patrick kolmainsuse mõiste – isa, poja ja püha vaimu - seletamiseks.

Püha Patrick suri 461. aasta 17. märtsil. Patricku asutatud kloostrid kujunesid mõjukaiks poliitika- ja kultuurikeskusteks. Ta kuulutati pühakuks. Praegu on Patrick Iirimaa populaarseim pühak, kelle auks toimuvad iga-aastased palverännakud on väga rahvarohked.

Selles veendume oma matkareisi jätkudes Westporti linnakeses. Siin korrapäraselt planeeritud ristuvate tänavatega linnas on lihtne liikuda. Kohtumispaik määratakse Patricku ausamba juurde. Sellel on Patrickul, uss näpus ja lammas kõrval. Jalutan omapäi ja imetlen iirlaste lilleseadeid. Ühte potti on kokku pandud kõik võimalikud värvid, lopsakad, säravad. Lillekompositsioonid kivisilla küljes ja kividest laotud jõe kaldakindlustustel on võrratud.

Püha Patricku mäetipp (765 m) jääb Westporti kindluse taustale. Mäge olevat peetud pühaks juba 3000 a. enne Kristust. Siin käisid paganausulised riitusi pidamas. Iirimaa peapühak Patrick palvetas legendi järgi siin 40 päeva 441. aastal, et iiri rahvas pöörduks ristiusku. Seejuures olevat teda kimbutanud linnud – paganlaste deemonid. Nendega ta olevat võidelnud füüsiliselt ja vaimselt ning helistanud seejuures oma kuulsat kella. Selle peale olevat lennanud kohale ingellikud linnud, kes laulsid laule. Patrick olevat keeldunud lahkumast mäelt enne kui Jumal annab talle õiguse olla viimsel päeval iirlaste kohtumõistjaks.

Iga aasta juulikuu viimasel pühapäeval lähevad Püha Patricku juurde mäetippu ligi 60 000 inimest. Palverännak algab Marriski külast 8 km kauguselt Westpordist. Üleval on väike kabel, kus peetakse sel päeval ka jutlus. Tõsisemad palverändurid teevad rännaku paljajalu. Vanade keltide kombe kohaselt olevat käes tõrvikud. Teel on ette nähtud 3 peatust, igas neist loetakse 7 korda Meie Isa palvet ja Neitsi-Maarja kreedot. Siin on mälestusmärk näljahäda ohvritele. Näljahäda läbi olevat nälga surnud 1 miljon iirlast, ligi 2 miljonit emigreerus. Mälestusmärk on laevukese kujuga, milles luukered on püsti.

Meie jõuame kohale kahjuks õhtu eel, nii et 3-4 tundi kestvat retke püha mäe tippu ei saa me ette võtta. Tõuseme pisut mööda teed, kust avanevad ilusad vaated...

......................................................................

Jätkates matkareisi jõuame 28. juulil Downpatrick`u linna. Suuresti on see linn tuntud Püha Patricku jt pühakute matusepaigana. Siin on ka Püha Patricku keskus. Linnas on ca 10 000 elanikku ja see on Down`i krahvkonna keskus.

Püha Patricku keskuses tutvustatakse meid kõigepealt tema elulooga. See toimub lõikude kaupa. Liigume ühest kohast teise ja kuulame-vaatame järgmise videolõigu. Teed näitavad jalajäljed. Eluloo etapid: poisipõlv, tema röövimine 16 aastasena, müümine Iirimaale orjusse (keelt ei oska, sõpru ei ole), orjapõlv karjusena, palvetades näeb ta öösel und, et mingi laev on kojusõiduks valmis, sellele pääsemiseks läbib 200 miili, palvetades muudab kapten meelt ja toob ta Inglismaale...

Vanemad võtavad Patricku rõõmuga vastu, manitsevad teda ei iial enam kodunt lahkuma. Aga Ilmutus kutsub Patricku uuesti Iirimaale, jagama kristlikku sõnumit... Tegevus jätkubki Iirimaal, kus ta vahepeal on saanud piiskopiks.

Seejärel näeme keskuse kinosaalis viiel panoraamekraanil korraga efektset kopteri lendu üle Iirimaa ja Püha Patricku päeva – tema surmapäe, 17. märtsi -- tähistamist. Viimane kujutab endast suurt ja lõbusat pidu, karnevali. See on küll rohkem ameerikalikus stiilis. Näidatakse ka mäkke ronimist Püha Patricku päeval ja iga aasta juulikuu viimasel pühapäeval toimuvat tõsist retke meile juba tuttava Püha Patricku mäe tippu 762 meetri kõrgusele. Ronijaid on tõesti palju, hinnatakse ligi 60 tuhat. Ja videopilt kopterilt on väga efektne. Mis sest et kaugeltki kõik ei ole paljajalu......

Keskuses tutvustatakse ka legendi, miks Püha Patrick just siia on maetud. Nimelt olevat ta oma elu ajal palunud asetada oma surnukeha kaarikule, mille ees on härjad ning matta teda sinna, kus härjad seisma jäävad. Arvatavasti mõtles ta ise siiski, et härjad viivad ta Armaghi, kus ta põhiliselt elas. Härjad aga jäid seisma just Downpatrickus. Siia ta ka maeti. Siinkandis on kaks tähtsat usukeskust -- Downpatrick ja Armagh. Viimases on Iirimaa peapiiskopi residents. Omavahel on teatav rivaalitsemine.

Peale keskusest väljumist teeme keskuse trepil grupipildi. Direktor ütleb meile et see on ajalooline pilt, mis tähistab kõige esimese eestlaste grupi külaskäiku keskusesse. Grupipilt ilmub koos artiklikesega järgmisel päeval ka kohalikus ajalehes.

Tõuseme väiksele mäele, kus Patrick on maetud ja kus asub tema nimeline katedraal. Meid saadab keskuse direktor Tim Cambell. Mäe otsas on maetud kokku 3 pühakut – peale Patricku veel Brigitta ja Columba. Direktor kommenteerib, et 3 pühakut ühe hinna eest. Veel räägib ta, et siin käib hulgaliselt palverändajaid. Siiski, palverännak siia olevat võrreldes Roomaga hoopis väiksemas hinnas – 8 rännakut Downpatrickusse andvat alles sama mõõdu välja. Siinne hauakivi olevat siin alles 100 aastat.

Kodunt lahkunud ja kodumaale külla tulnud iirlastel olevat komme võtta siit kaasa peotäis mulda. Veel olevat komme iirlastel enne hobuste võidusõitu tulla siia ja võtta ka peotäis mulda. Komme olevat seotud ka Draakulaga, kes ei saanud kodumaalt lahkuda ilma mulda kaasa võtmata. Seepärast olevat mägi jäänud tükk maad madalamaks, varsti olevat aga nagu vulkaani kraater. Vanad keldid olevat käinud siin palvetamas. Püha Patricku lipp on punane rist valgel taustal.

Lõpuks vaatame ka siinset katedraali. Praegu protestantliku usu kirik, kus toimub oikumeeniline töö erinevate usulahkudega. Iga aasta 17. märtsil toimub siin suur pidulik jumalateenistus.

Guinnessi õlleimpeeriumi südames

Videofilmis jõuame Dublinis kuulsa Guinnessi õlleimpeeriumi südamesse – Guinnessi peamajja (vt. koduleht www.guinness-storehouse.com). Moderne kõrghoone on avatud igapäev kell 9.30... 17.00, suvel 20-ni, pilet maksab 14 €. Siia on linnakeskusest 15 minutit jalutuskäiku.

Arthur Guinness alustas oma äri 100 naelase pärandusega. Ostes selle eest linnalt 26 hektari suuruse maa ja rajades siia Püha James’i väravate juurde aastal 1759 õllevabriku.

Tänapäeval eksporditakse tema rajatud õllefirma toodangut 150 riiki. Firmal on isegi oma laevastik. Peab ju toodang kiirelt ja värskena tarbijateni jõudma, kõikjale üle maailma.

Liigume meiegi pidevas külastajate ja õllesõprade voolus moodsas klaasmajas järjest kõrgemale tutvudes Guinnessi õlle tootmise ajaloo, sisseseade ja firma inimestega. Iirlased räägivad uhkusega et see on nende külastusobjekt number üks.

Kõrghoone ülakorrusel, katusepanoraam- baaris toimubki Quinnessi õlle degusteerimine. Siit panoraam-baarist avaneb imeilus vaade ümberringi avanevale Dublini linnale. Tuju lisab veel spetsiaalne pindine (0,57 l) pokaal võrratut tumedat Guinessi õlut.... piletihinna lahutamatu osana. Firma pokaalil, mis ülespoole sujuvalt laieneb, on firma märk ja asutamise aasta: 1759.

Meenutame et õllefirma on nime andnud ka ‘Guinnessi rekordite raamatule’, teatmeteostele. Need esitavad ametlikult tõestatud rekordeid kogu maailmas. Alates spordirekorditest, inimeste ja loomade võimete, loodus- ja tehisobjektide mõõtmete rekorditest kuni mitmesuguste ekstravagantsuse rekorditeni. Teos ilmub aastast 1955 Londonis kaksikvendade McWhirteri’te algatusel.

Peale ‘Guinnessi rekordite raamatute´ üllitatakse Guinnessi nimel veel 60 perioodiliselt ilmuvat teatmeteost. 1976. aastal hakati avama nn. Guinnessi muuseume.

.................................................................

Meie videofilm Tallinna Matkaklubi matkareisist Iirimaale aga jätkub kuni saamegi saarele kahe nädalaga ringi peale.

Ülo Kangur

Seitsmes jutt

Big Ben’ile ja Nessi’le külla

10. juulil

Kell 10 koguneme Tallinna sadama D-terminalis. Tutvume reisikaaslase 11-aastase Robert- Ropsi ja tema vanaemaga.

Kell 11 läheme laevale Finnjet, mis jätkab peagi Peterburist alustatud reisi Rostocki suunas. See Peterburi- Tallinn- Rostock (ja tagasi) laevaliin pidi töötama hilissügiseni. Laeva soomlastest (või ahvenamaalastest) omanikke meenutab sõiduplaanis sulgudes olev Helsinki? Viime Sirjega asjad laeva alumisel korrusele kajutisse 1113 (akendeta nelja inimese kajutisse, kuhu vee alla isegi mobiiliside ei tungi). Tasuta lubatud sauna eest küsib neegriplika aga 8 eurot inimeselt. Loobume sellest.

Tutvume laeva ja siin pakutavaga, registreerime oma õhtusöögi piletid. Vene keelega saab laeval hästi hakkama: teenindajatest on paljud venelased ja mustanahalised. Soliidsemas eas reisijatelt kuuleme põhiliselt saksa keelt. Ilmselt on neile Peterburi kultuurireisid Läänemere kaudu populaarsed. Tutvume reisikaaslaste Pireti ja Riinaga – Ülo lemmikdaamidega Rakverest.

Ilm on pilves ja laeva avatud osas kaua mereromantikat ei naudi. Sees laval vaatame lastele mõeldud shoud. Kella 18-st läheme õhtusöögile. Rootsi lauas saab piisavalt süüa. Eelmise aasta laevareisi söögiga Turust Stockholmi siiski võrrelda ei saa.

Ilmselt on toit pärit Peterburist. Sakslased tellivad hoolega (raha eest) omale saksa õlut ja veini.

Õhtul kogunevad paljud laeva suurde kontsertsaal- restorani. Täna üllatab siinsel laval kõrge tasemega vene tantsutrupp Moskvast. Edasi mängib tantsumuusikat laeva oma bänd ja piisavalt kaua. Tantsijaid, nii sega- kui naispaare, jätkub. Laulud ikka inglise keeles, kuigi lauljad - kõnelejad on ilmselt venelased. Reisijate- kuulajate hulgas on ka mosleme oma iseloomuliku rätiga. Sõbrad, ega te meid õhku ei lase!

Veel lühike jalutuskäik laeva ahtrisse, välisõhku. Ilm on endiselt parajalt pilves ... ja kõikjal laiub Läänemeri, millel jõuame peagi Stockholmi suunast lõuna poole... Paljudele meist seni oma silmaga nägemata vetele. Kella keerame ühe tunni võrra tagasi.

11. juulil

Hommikul ootab meid jälle tellitud söök rootsi lauas. Sööjaid on nii palju et selleks avatakse ka teine restoran, kuhu läheme meiegi.

Seejärel naudime vähehaaval vasakult lähenevat rannajoont. Keskpäevaks muutub see pikalt maasse tungivaks lahesopiks, mille ääres Saksa linn Rostock ongi. Randume peale ööpäevast laevasõitu Rostocki sadamas kell 12.30.

Meie buss pole veel saabunud. Olevat teel Vahemere äärest Saksa kiirteel liiklusummikus takerdunud. Giid Thea selgitab olukorda, kuid leidub ikka paar aktiivset blondiini, kes nõuavad oma õigust. Sass lahendab olukorra rahulikult... ja jääb ühes ruumis meie asju valvama. Teise grupi buss viib meid Rostocki linnaga tutvuma. Giid jagab linnas selgitusi.

Rostock, linn Põhja-Saksamaal Mecklenburg- Vorpommerni liidumaal; 248 000 elanikku 1991.a. Asub Warnow’ jõe alamjooksul, 12 km Läänemeres, suudmes paikneb merekuurort ja sadam Warnemünde. Rostockis asub Euroopa põhjaosa vanim ülikool, asutatud 1419.a. Ehitismälestised on kirikud (Marienkirche, Nikolaikirche, Petrikirche, Heilig-Kreuz-Kirche) 14...15. sajandist, raekoda 1270. aastast, linnaväravad ja kodanikumajad. Saksa kaupmehed rajasid siia oma asula 1200.a., mis sai peagi Lübecki õiguse. Rostock oli Hansa Liidu tähtsamaid linnu.

Linn läks 1695.a. Mecklenburg- Schwerini hertsogkonna valdusse. Sõjas hävis 40% hoonetest.

Peagi lubab giid Germalo juhi nimel ja kulul Shotimaal rahvuslikul õhtusöögil kõigile bussi hilinemise eest veini.

Meie buss saabub, kolime oma asjadega viimasesse ritta, kohe lemmikdaamide taha. Kell 16.30 alustame sõitu läbi Saksamaa. Reaalse ummikuohu tõttu väldime suuremaid kiirteid. Selgub et meie tublid bussijuhid tunnevad piisavalt hästi ka kõrvalteid. Möödume sujuvalt suurlinn Hamburgist. Maanteedel ei kohta ühtegi auku ega konarust. Mõlemas suunas on tavaliselt kaks sõidurada pluss aeglustusrada. Giid jagab oma rikkalikke teadmisi Saksamaa ajaloost, kultuurist ja majandusest.

Kohvi, tee, suhkur ja koorepulber on koos kuuma veega bussis pidevalt saadaval. Sööme kaasavõetud ja iga paari tunni järel peatustes ostetud toitu.

Kölni lähistel võtame suuna Belgia Liege linnale. Giidiabi Sassi info järgi on Belgia maanteed kõikjal valgustatud... öö läbi ... ja meie auks. Seega ei tekita probleeme ka meie hiline (kell 1.45) saabumine Belgia Liege linna ühte Premiere classi hotelli.

Saame Sirjega toa hotelli teisel korrusel. Sisse saame valides ukse klahvistikul registratuurist antud lipikult 6-numbrilise koodi. Peseme end dussi all ja vaatame ka siinset prantsusekeelset saadet hotellitoa telerist... Sirje ju prantsuse keele fanaatik.

Liege [ljeez] ( flaami k. ’luik’), linn Belgia idaosas Meuse’i jõe ääres, provintsi halduskeskus, üle 200 000 elaniku. Liiklussõlmena on ühenduses Antverpeniga Alberti kanali kaudu. Belgia peamisi rasketööstuslinnu. Ülikool on asutatud 1817.a. ja vallooni kultuuri keskus.

12. juulil

Bussisõit jätkub läbi Belgia.

Belgia Kuningriik, pindala 30 519 ruutkilomeetrit, ligi 10 miljonit inimest, neist Belgia( ja Euroopa Liidu) pealinn Brüsselis elab üle 1 miljoni. Riigikeeled: prantsuse ja flaami keel. Belgia on kaherahvuseline riik: flaamid 57% ja valloonid 42%.

Valdav on kultuurmaistu. Põhiliselt istutatud mets katab umbes viiendiku pindalas, sellest enamus Ardennides (kõrgeim tipp 694 m).

Rohkeist kanaleist on veeteedena tähtsaimad Alberti, Charleroi, Maasi ja Genti- Terneuzeni kanalid.

Saabume oma bussiga Prantsusmaale, Calais’ linna, kus vaatame Raekoda, Raekoja platsi ja tuntud prantsuse skulptori Rodini [rodän] tööd – ’’Calais’ kodanikud’’.

Calais elab ligi 80 000 elanikku, on Pas de Calais departemang. halduskeskus, kuurort ja samanimelise väina kitsaima koha ääres asuv sadam, mille kaudu toimub Prantsusmaa ja Inglismaa vaheline (Eurotunneli väline) reisilaevaliiklus. Calais’ kaluriküla sai linnaks juba 10. sajandil. 13. sajandil muudeti see tugevaks linnuseks. 1347.a. õnnestus inglastel Calais peale 11-kuulist piiramist vallutada. 1558.a. vallutas Prantsusmaa linna tagasi. Teise Maailmasõja ajal sai Calais' linn sõjategevuses rängalt kannatada.

Rodin, Auguste, elas aastatel 1840... 1917), prantsuse kujur, impressionist. Ühe oma kuulsamatest teostest ’Calais’ kodanikud’ tegi ta aastal 1885.

Õhtul ületame Calais’t väljuva laevaga 33 km. laiuse La Manche väina ehk inglise kanali. Laevale sõidame bussis olles. Laevasõidu ajal bussi ei pääse ja bussis olla ei saa. Laevasõidu lõppedes probleemideta bussileidmiseks soovitab giid meeles pidada laeva korrust, looma kujutist ja ukse värvi. Laeval on palju müügi- ja söögikohti.

Peagi hakkab pikalt paistma kõrge ja järsk valget (roomlaste Albion) värvi Inglismaa rannik. Doveri sadam jääb eespool paistvast madalamast kohast veidi vasakule. Tagasivaates Calais’ poole on näha ainult veidi kõrgemat rannikut.

Kella keerame veel ühe tunni võrra tagasi. Seega ajavahe Eestiga 2 tundi.

Doveri sadam on üsna vee ääres. Inglise kanalile vaatav Doveri kindlus olevat üks vanemaid kindlustatud rajatisi Inglismaal.

Dover [dauvö], sadamalinn ja kuurort Inglismaa kaguosas Kenti krahvkonnas, üle 100 000 elaniku. Peamine ehitusmälestis on müüriga ümbritsetud linnus, 11... 12 sajandist, mis on tekkinud brittide asula kohale. See kuninglik linnus ehitati kontsentriliseks, topeltmüüridega kaitserajatiseks.

Doverist keerutab tee järsust valgest kaldakalju (mitukümmend m) astangust üles. Sõitu jätkame oma bussiga Doverist Londoni poole. Nüüd juba vasakpoolse liiklusega ja vahemaade arvestusega miilides (miil = 1,6 km). Rohelust on palju.

Üldtutvustav bussiekskursioon õhtuses Londonis. Osavalt keerutab meie buss siin paralleelselt Londonile iseloomulike kahekordsete liinibusside vahel.

Kella 22 paiku õnnestub meil käia isegi parlamendi Alamkoja istungil. Soodsale võimalusele viitas lipp parlamendihoonel. Täitnud mini-ankeedi suunavad heatahtlikud poltseinikud meid külaliste rõdu suunas. All hakkab silma üks automaadiga relvastatud must mees ja suured tugevad ... heatahtlikud politseinikud.

Oote ajal vestleme turvameestega. Üks teab öelda et Eesti president (?) Parts olevat just hiljuti siin olnud. Paarikümne minutiga jõuab kätte meie järjekord parlamendi külaliste rõdule astuda. Jälgime koos mustades ülikondades noorte härradega rõdult nagu klaaskapist allpool toimuvat immigratsiooniseaduse täienduste arutelu. Kohal on ainult kümmekond Alamkoja liiget 659-st!!! Isegi kohti pole kõigile ehitatud, 437 kohta. Tänane küsimus huvitab ilmselt väga väheseid ja kohalkäimine pole ju kohustuslik.

Alamkoja saal on oodatust väiksem: mõõtmed on 21 x 14 m. Alamkoja liikmed istuvad saalis nii, et ühel pool on valitsev partei ja teisel pool opositsioonis olev partei. Saali keskel on laud, millel seisab Alamkoja istungite ajal kuningavõimu sümboliseeriv ametikepp. Laua all põrandal on vaip, mille 2 punast triipu asuvad teineteisest 2 mõõgapikkuse kaugusel. Alamkoja liikmed ei tohi astuda üle nende punaste triipude ja minna liiga lähedale vastaspartei esindajatele.

Õhtul sõidame oma bussiga Londoni Greenwitci linnaossa Thamesi lõunakaldal. Meie majutus on 3-tärniga Clarendon hotellis (The Clarendon hotel, Montpelier Row, Blackheath Village, London SE3 ORW).

Meie hotelli lähedal on endine Greenwitci [grinidz](tõlkes ’roheline nõid’) observatoorium, Kuninglik Tähetorn. Seda punkti loetakse alates 1884. aastast alg- ehk nullmeridiaaniks. Greenwitci keskmist aega nimetatakse maailmaajaks, Greenwitci ajaks.

Oleme Sirjega teise korruse kaheses toas nr. 31. Tubades on tavaliselt telefon, teekann, veidi teed, kohvi, küpsist ja suhkrut. Mõnuleme jälle oma toa vannis. Võib-olla just sellest toast ja sellest vannist asub osa ida- ja teine osa läänepoolkeral?! Või on nüüd üks minu jalg ida- ja teine läänepoolkeral? Inglastel on ikka traditsiooniliselt külm ja soe vesi eraldi, ilma segistita.

13. juulil

Hommikusöök hotelli söögitoas rootsi lauana.

Sõites keslinna poole jagab meie giid oma rikkalikke teadmisi Londonist. Kuninganna pargil on lisaks kõrgele aiale veel väljapoole kaldu mitmekordne okastraataed ümber.

London, Inglismaa ja Suurbritannia pealinn, kus koos eeslinnadega elas 1987. a. 6,77 miljonit inimest. Viimased 80 aastat linna elanike arv väheneb.

Londoni keskuse moodustab ärilinnaosa, City. Westminsteri linnaosas paiknevad valitsusasutused: parlament (Thamesi ääres), ministeeriumid (Whitehallil), Buckinghami palee, peaministri residents (Downing Street 10). Londoni lääneosa (West End) on parkide (Hyde Park, Regent’s Park, Green Park) jõukate elamute, luksuslike kauplustega tänavate (Oxford Street, Regent Street, Strand, Bond Street) ning teatrite, klubide ja lõbustusasutuste (Piccadilly) linnaosa.

Londoni Kuninglik Selts (Royal Society of London) on Suurbritannia vanim teadusühing, aastast 1660...1662. Täidab Teaduste Akadeemia ülesandeid.

Vähe on säilinud keskaegseid ehitisi: endine kuningaloss ja vangla Tower, kroonimis-kirik Westminster Abbey (alustatud aastal 1065 ja endine kohtukoda Westminster Hall (1097.a.). 18... 19. sajandist pärinevad klassitsistlikud Buckinghami palee, Rahvusgalerii, Briti muuseum ja ning neogooti stiilis palamendihoone koos Big Ben’i kellatorniga (1840.a.) ning sild Tower Bridge (1894.a.).

Uusimatest ehititest on tuntuimad kontserdihoone Royal Festival Hall (1951.a.), Hayward Art Gallery (1963... 68.a.) ja National Theatre (alustatud 1970.a.)

Pärast Rooma vallutust (40... 60 m.a.j.) tekkis senise keltide asula kohale rooma sõjalaager. Seejärel linn ja halduskeskus – Londinium. Linn hävis anglosaksi vallutuste ajal 5...6. sajandil ja oli taastatuna 7...9. sajandil Essexi [essiks] kuningriigi pealinn. 9...10. sajandil ründasid linna viikingid.

1066. a. sai Londonist inglise kuningate pearesidents ja järgmisel sajandil Inglismaa pealinn.

Hommikul käib enamus meist madame Tussaud’ [tüsso] vahakujude muuseumis. Soovijaid on pidevalt palju. Püütakse pildistada end koos tuntud kultuuri- ja riigitege-lastega.

Tussaud, Marie,elas aastatel 1761... 1850, vahakujude modelleerija, elas Pariisis ja Londonis. Koos oma onuga lõi ta silmapaistvate Prantsuse revolutsionääride vahabüstide kollektsiooni. 1802. aastal asutas ta Inglismaal vahakujude rändnäituse, 1833. aastal vahakujude kabineti, mida muuseumina täiendatakse tänapäevani.

Ekskursioon Londonis bussiga ja jalgsi. Vaatame ministeeriumide maja --Whitehall’i. Metroojaamade (underground) reklaame vaadates meenub et London oli esimene linn, kes selle rajas.

Käime kroonimiskirikus Westminster Abbey, Jumala majas – Kuningate majas. Palju on siin kuningate kalme, kabeleid. Näiteks Kuninglike Õhujõudude kabel. Kirik oli kuni 18. sajandi lõpuni kuningakoja liikmete matmispaigaks. Siin on ka paljude silmapaistvate isikute viimane puhkepaik. Nimetame mõned: W. Shakespeare, Ch. Dickens, G.Byron, Ch. Darwin, I. Newton, L.Olivier. St. George’i kabelis on tundmatu sõduri haud.

Viimati krooniti siin valitsev kuninganna Elisabeth II 1953.a. Viimati maeti siin Walesi printsess Diana 1997.a. ja valitseva kuninganna ema 2002.a. Jumalateenistusi peetakse siin regulaarselt, sageli Püha Margareeta (St. Margaret’s Church) kirikus.

Kroonimiskirik ehitati 13... 16 sajandil. Westminsterile nime andnud pühamu oli siin juba 8. sajandil. Praeguse hoone ehitust alustati Edward Usutunnistaja käsul u. 1050.a. benediktlaste kloostrikirikuks. Kuningas Edward oli esimene valitseja, kes maeti sellesse kirikusse 1066.a. Samal aastal krooniti William I (Vallutaja) siin kuningaks. Kroonimist jätkatakse siin tänapäevani. 1298.a. põles kirik maha. Kuningas Henry III tellis uue kavandi prantsuse gootika stiilis. Westminster Abbey kesklööv on suurim Suurbritannias: 34 m kõrge, 154 m pikk ja 34 m lai.

Kuningate kroonimistool (coronation chair) on valmistatud tammepuust 1301.a. tool ehitati spetsiaalselt nii et see sobiks Scone kivi kohale. See legendaarne kivi on seotud Shoti valitsejate võimu ja väega ning võeti neilt sõjasaagina Edward I vägede poolt ja toodi Londoni 1296.a. Kuulus kivi, mis sümboliseeris shotlaste alistumist, asus Westminster Abbey’s 700 aastat. Reliikvia tagastati shotlastele pidulikult 1996.a. Uue kuninga kroonimiseks laenavad shotlased kivi jälle kroonimistooli alla.

Katoliku kirikuga suhted katkestanud kuninga Henry VIII tütar Elisabeth I kuulutas selle katedraali kuninglikuks pühamuks.

Jälgime punastes kuubedes ja karvamütsides vahtkonna vahetust Buckinghami palee ees. Ratsapolitsei reguleerib siin rahva liiklust. Pildistame paleed, ratsapolitseid, kuninganna Viktoria ausammast.

Buckinghami palee, algselt mõrvatud hertsog G.V. Buckinghami (1592.a. – 1628.a.) loss, ehitatud 1703.a., Inglise kuninga residents 1837. aastast. Uusbarokse fassaadi lõi A. Webb 1913.a.

Trafalgari väljakul vaatame admiral lord Horatio Nelsoni (1758.a. – 1805.a) ausammast kõrge samba otsas, temanimelisel väljakul.

Trafalgar, neem Pürenee poolsaarel Atlandi ookeani rannikul gibraltari väina lähedal. Trafalgari merelahingus 1805.a. saavutas Inglise laevastik admiral H. Nelsoni juhtimisel võidu Prantsuse- Hispaania ühendlaevastiku üle. Admiral sai lahingus surma kuid nurjas Napoleoni kava tungida peagi Inglismaale.

Sõidame ja käime Piccadilly tänaval. Baker streetil vaatame Sherlock Holmsi [shö:lok houmz] maja.

Sherlock Holmes, inglise kirjaniku Arthur Conan Doyle [doil](22.5.1859.a. – 1930.a.) raamatute tegelane, haruldase vaatlus- ja järeldusvõimega detektiiv, kes lahendab mõistatuslikud mõrvalood arutlustes oma sõbra dr. Watsoniga.

Sõidame üle -- Londoni sümboli – Toweri silla. Silda saab vajaduselt kiirelt üles tõsta et laevu läbi lasta.

Külastame Toweri kindlust. Buss on sel ajal samas kõrval parkimismajas. Vaatame lühireklaame kroonimispidustustest. Kuningate- kuningannade kroonijuveelid on välja pandud alates 14. sajandist. Põnevamaks teeb asjaolu et Verises tornis seikleme veidi , väljapääsu otsides. Muuseumi sulgemisaeg lihtsalt läheneb! Muidugi käime ka hukkamiskohal ja näeme kaarnaid, kellel tiibu kärbitakse ja paksuks söödetakse ... et nad Towerist ära ei lendaks! Legendi järgi katkevat siis kuninga võim.

Traditsiooniliselt on muuseumis ka meenete kauplus.

Toweri kindlus. Torni ehitust alustas William Vallutaja 1066.a. Esimesena ehitati Valge torn. Sisekindluse 13 tornist on kuulsam Verine torn. Kindlus oli kuni 1509.a. kuninga pearesidents, kuni 1685.a. ajutine residents. Kuni 1820.a. oli siin vangla ja hukkamispaik. Praegu on siin muuseum.

Enamus meist läheb kell 19.30 Tema Majesteedi Teatris (Her Majesty’s A Really Useful Theatre, Haymarket SW1) ’Ooperifantoomi’ (Andrew Lloyd Webber’s musical ’The phantom of the opera’) etendust. Meie kohad P28 ja P29 on küll veidi posti taga. Piletid ostsime kõik koos sama päeva lõuna ajal teatri kassast, keskmine pileti hind parteris 22.50 £. Enne etendust ja vaheajal saab osta jäätist otse teatrisaalis. Meie lähedal istub Hispaania teismeliste koolilaste ekskursioon oma meesõpetaja Albertoga.

Muusikal on tore ja originaalne. Kavalehelt loeme ’Daily Mail’ arvamuse : ’Jääb kõige erutavamaks muusikaliks Londonis!’ Kas selle teatri praegune ainus etendus?

Westminsteri Palee ajalugu on üle 900 aasta pikk, selles on 1200 ruum, 100 treppi, üle 3 km koridore. 1512.a. tulekahju hävitas hoone peaaegu täielikult. Alles jäid vaid Westminster Hall, Püha Stephanose (St. Stepheni) kabel ja Kallikivitorn.

1547. aastast on palee olnud parlamendi asukohaks. Hoone rekonstrueerimise käigus rajati Ülemkoda (Lordide koda) ja Püha Stephanose kabel ehitati ümber Alamkojaks (Seisustekojaks).

1852.a. avati uuesti põlenud ja uuesti ülesehitatud neogooti stiilis Parlamendihoone. Kompleksi keskmes on suur oktagonaalne ruum, kuhu pääseb St. Stepheni nimelisest peasissekäigust. Edasi viib põhjapoolne koridor Ülemkotta, Lõunapoolne – Alamkotta.

Parlamendihoone põhjatipus on kellatorn Big Ben. See Londoni sümbol ehitati neogooti stiilis aastal 1859. Nime sai sir Benjamin Halli järgi, kaal 14 tonni, ainult tunni osuti, lööb igal täistunnil. Kella 8 m diameetriga sihverplaadid on asetatud torni igale neljale küljele. Vaateplatvorm on 98 m kõrgusel.

Ööbime samas Clarendoni hotellis kus eilegi.

14.juulil

Peale hommikusööki alustame hotellist sõitu Shotimaa pealinna Edinburghi poole. Üle poole päeva imetleme Inglismaa tihedat asustust, mida ääristavad põllud ja rohelised puuderibad. Kiirteel möödume miljonilinna Birminghami lähistelt. Iga paari tunni tagant pis(s)ipeatus ja jälle edasi... Giid Thea jagab jälle teavet, suuliselt ja kirjalikult. Kõik saame paberi kuulsate shotlastega läbi aegade. Pikast nimistust tunduvad nende ridade autorile väga tuttavad järgmised:

Sir William Wallace (s. 1305.a), Shoti rahvuskangelane;

Robert Bruce (1274...1329.a), Shotimaa kuningas 1306...1329.a;

Mary Stuart (1542...1587.a), Shotimaa kuninganna 1562...1587.a;

Charles Edward Stuart (1720... 1788.a), trooninõudleja;

James Watt (1736... 1819.a), leidur;

Robert Burns (1759... 1796.a), poeet;

Sir Walter Scott (1771... 1832.a.), luuletaja ja romaanikirjanik;

David Livingstone (1813... 1873.a), maadeuurija ja arst;

James Clerk Maxwell (1831... 1874.a), füüsik;

Alexander Graham Bell (1847... 1922.a), ameerika leiutaja;

Robert Louis Stevenson (1850... 1894.a), kirjanik;

Sir Arthur Conan Doyle (1859... 1930.a), kirjanik.

Shotimaa (Scotland), Suurbritannia osa, 78 762 ruutkilomeetrit, 4,96 milj. elanikku (1991.a.). Halduskeskus on Edinburgh. Maa jaguneb 9-ks regiooniks ja 3-ks saareliseks haldusüksuseks. Lõunapiir ulatub Solwey Firthi lahest Tweedi jõe suudmeni (Newcastle). Palju on saari ja fjordilaadseid moodustisi, eriti läänerannikul. Pinnamood on valdavalt mägine. Põhja-Shoti (Ben Nevis 1343 m) ja Lõuna-Shoti mägismaa vahele jääb Kesk-Shoti madalik.

Lõuna-Shotimaa oli roomlaste võimu all Kaledoonia nime all. Et kaitsta end iseseisvaks jäänud piktide (osa kelti hõimust) eest, rajasid roomlased Antoniuse ja Hadrianuse valli. 5...6. sajandil tuli Iirimaalt siia kelti hõim skotid (sellest Shotimaa nimigi) ja Inglismaalt britte ja angleid. Võeti vastu ristiusk. Veidi hiljem, 8...10 sajandil, tuli lisaks normanne. Enam küll nende rüüsteretkeid.

843.a. ühendas Kenneth I MacAlpin shoti klannid kuningriigiks. 13. sajandil asutati shoti parlament, kus olid esindatud aadel ja vaimulikud, hiljem ka linnad. 1298... 1314.a. oli Shotimaa Inglismaa võimu all. Kuningas Robert II (1371...1390.a.) rajas stuartide dünastia, mis püsis 1707.aastani. Kalvinistlik reformatsioon J.Knox’i juhtimisel võitis 1560.a. Kuninganna Mary Stuart (1542...1567.a.), kes püüdis katoliku kirikut taastada, kõrvaldati 1567.a. võimult. Tema poeg James VI sai aastal 1603. Inglismaa troonile James I-na. Sellega rajati Inglismaa ja Shotimaa personaalunioon.

James VI ja Charles I püüdsid Shotimaal kehtestada absolutistlikku võimu ja anglikaani kirikuteenistust, kuid see põhjustas ülestõusu Shotimaal ja sõja Inglismaaga (1639... 1640.a.). See kutsus esile Inglismaal kodanliku revolutsiooni. Inglismaale tunginud Shoti vägi sai Cromwellilt lüüa 1650... 1651.a. Stuartite restauratsiooni ajal 1660.a. taastati personaalunioon. 1707.a. loodi Suurbritannia kuningriik.

Shotlased (enda nimetus Scots), Shotimaa põhirahvas, kõnelevad valdavalt inglise keelt.

Peale lõunat ületame Lõuna-Shotimaal Hadrianuse valli, kunagise Rooma impeeriumi piiri. Hadrianuse valli pikkus oli 73 miili (lühim tee merest mereni), sisaldas müüe, forte, torne jne. Kui palju tuli roomlastel vaeva näha et kaitsta oma riiki metsikute shotlaste eest, mida nad allutada ei suutnud! Carlisle’s on vastav muuseum. Sõidame Solwey Firthi lahe tippu piki maanteed E05.

Siin peatume ’pulmalinnas’ Gretna Green’is. Siin leiab ka meie giid meie bussis ’noorpaari’, kes siin rahvariides shotlase poolt paari tuleb panna. Siinses muuseumis peamegi pruudi isa ja ema juuresolekul paaripaneku tseremoonia. Ajalooliselt oli nii et alla 16-aastane pruut ei tohtinud Inglismaal abielluda, aga Shotimaal võis selle sepa juures ära teha... lüües kinnituseks sepahaamriga vastu rasket alasit.

Paaripaneku pühalikul ajal tekitab elevust shotlase kiljatus: pruudi ema olevat shoti seeliku alla Shotimaa tuleviku juurde kippunud!

Tseremoonia on shotlaste hea äri-idee. Muuseumi juurde kuuluvad ikka traditsioonilised kauplusedki.

Edasi jätkame sõitu maanteel. Saabunud Edinburghi, teeme bussiga linnaekskursiooni.

Edinburgh, Shotimaa pealinn alates 15. sajandist, 419 tuhat elanikku (1981.a.). Linnas on 2 ülikooli (asutatud 1583.a. ja 1966.a.), Shoti Kuninglik Akadeemia (1826.a.), Shoti Rahvusgalerii (1859.a.). Edinburgh on rajatud anglosaksi kindlusena 7. sajandil.

Õhtul teeme bussiga linnaekskursiooni, imetleme linna kultuuriobjekte, kitsasid tänavaid. Siin on Shotimaa emakirik – St. Giles’ katedraal ja Holy Rood’i palee, mis oli kuninganna Mary kodu.

Sõidame läbi Uuslinna.

Giidi eestvedamisel õpime koos Shoti laule. Sõnad paberil ette ja CD plaat mängima. Peagi laulab enamus bussi seltskonnast kaasa. Meie repertuaaris on järgmised laulud:

The wild rover, A red, red rose, Loch Lomond, Ballad of ClenCoe, Amazing grace, Sky boat song, Auld lang syne.

Meie majutus on Edinburgh’i lähedal, Falkirk’i Formule1 hotellis. Tuppa pääseme jälle toa ukse klahvistikul antud koodi valides.

15. juulil

Hommikusöök on tee, kohv, dzemm ja röstisai. Suhteliselt kehvad on need hotelliketi Formula 1 hotellid ja nende hommikusöök. Kuid ilmselt ka odavad. Hotelli lähedal rohustel põldudel näeme palju metsjäneseid: neil ka hommikusöögi aeg. Ei häiri neid ei meie agar uudishimu ega fotokate plõksatused!

Külastame sõjaväe pensionäride majapidamist. Majad on mitmesaja aasta vanused. Tänapäeval on siin muuseum, mida poolakast ülemus meile kokkulepitud summa eest tutvustab. Kompleksis on oma kirik, ülema ja pensionäride ruumid, aed jne.

Külastame Edinburgh’i lossi, muuseumi 11... 16. sajandist. Kaljurünkal paikneva linnuse vanim osa on St. Margaret’ kabel 11. sajandist. Lossi müüridelt avaneb vaade linnale. All paistavad pargid ja Printsessi tänav (Princes Street). Samuti Royal Mile, Holy Rood (kuningaloss 16...17. sajandist) ja linna kitsad tänavad.

Lossis on palju vanu relvi, sõjavarustust, fotomaterjale ja pilte shoti sõjameeste vapruse kohta. Siin on vanu sõjaväe kasarmuid. Näeme ka Tallinnastki tuttavaid keskaegseid kahuritorusid. Edinburghi festivalide ajal hilissuvel korraldatakse siin lossis sõjaväe orkestrite tatoo (Military Tattoo) – kontserdid.

Lossis vaatame saladuslikku shotlaste saatusekivi, mille küljes paistvat pisike rist. Seda on küll raske näha ja lihtsat halli värvi mitmekilose kivikamakana paistab ka. Aga ju sellel siis ikka suur mõju on kui isegi Suurbritannia kuninga kroonimistooli alla sahtlisse seda siit shotlaste käest laenatakse!!!

Edinburghi pargis vaatame veel suurt lilledest kella, mis ka aega näitab. Ka osutid on elavatest lilledest tehtud. Samuti näeme truu koera ausammast, külastame Uuslinna.

Linnas jääb silma Peacock’ nimelise firma reklaam. Huvitav kas inglise keele õpetajate pere või nende sugulaste oma? Mindki õpetas Tallinnas ’Eesti Energia’ õppekeskuses 1997. aastal mr. Martin Peacock. Ta elas Eestis päris mitu aastat ja õpetas siin inglise keelt.

Külastame Shotimaa kõige esinduslikumat Blair’i lossi, mis on Atholli hertsogi perekonna koduks üle 700 aasta. Loss rajati linnusena 1269. aastal ja oli kuninga perekonna käes 1457. aastani. Loss Garri Strathis asub Perthi ja Invernessi vahelise maantee A9 ääres Kesk-Shoti mägismaal, 35 miili Perthist (kunagisest Shoti pealinnast) põhja pool.

1869. aastal restaureeritud kõrgeim ja vanim torn kannab Cummingsi nime. 16-ndal sajandil suurendati linnust uute hallide reaga. Blair oli viimane linnus Shotimaal, mida üldse piirati. Atholli hertsogil on ainsana Suurbritannias privileeg omada isiklikku armeed. Loss on shoti mägismaal tüüpiline – paljude musta värvi tornidega, mujalt valget värvi.

Tänapäeval on lossis muuseum, mille kompleksi kuuluvad kindlus, parklad, hirvepark, poni sõidu keskus, Diana salu, St. Bride’ kirik (kirk – shoti kirik), Hercules’ aed jne. Muidugi ka suveniiride kauplus. Blairi loss pakub pildi shotlaste elust 16- ndast sajandist kuni tänapäevani.

Blairi lossis räägib põhijutu kohalik giid, meie giid tõlgib selle. Palju näeme poole aastatuhande vanuseid ja uuemaid relvi. Muidugi ka lossi peremehe suguvõsa toad kaminatega, kunsti- ja kultuuriväärtused.

Lossi aia pargi rohelises vaikuses peame püsti seistes oma bussijuht Uljas’e sünnipäeva tõstes veinitopse... kuni 3-liitrise veinimahutiga ühele poole saame.

Puhkepeatuses pildistame maantee ääres shoti mägiveiseid, kes tulevad sõbralikult juurde. Roheline shoti mägismaa jätkub igal pool ümberringi.

Fort Augustus’es (?) saame toreda purskkaevu värvimuusika siseruumi kontserdi. Sajad peened veejoad purskuvad erikõrgustele vastavalt muusika taktis. Värvilised prozhektorid annavad oma värvid veel toredale vaatemängule kaasa. Veejugade ja prozhektorite tööd juhib muidugi unikaalne arvutiprogramm. Saatemuusikana kasutatakse tuntud autorite tuntud helitöid. Kokkuvõttes saame kontserdist helisevate värviliste purskkaevudega unustamatu elamuse.

Ööbime Fort Williamist pool kilomeetri järve kaldal shotlaste eramus (B... view), ’voodi & söögi’ majutuses. Selles majas on meid umbes kümmekond inimest, põhiliselt kahekesi eraldi tubades. Meil Sirjega on WC ja duss toas, mõnel paaril toast eraldi. Muidugi on puhkeruum, söögisaal, köök jne.

Järgmises eramus mõnesaja meetri kaugusel on meie grupi järgmised inimesed jne. Kokku neljas eraldi eramus. Meie aga tellime järgmiseks hommikuks perenaiselt- vanaemalt sooja söögi.

16. juulil

Kõik kümnekesi sööme koos ühes söögitoas. Hommikusöögiks pakub lapselast kantseldav vanaema munarooga singiga. Eelneb traditsiooniline küsimus: mitme munaga? Juurde veel teed röstitud leivaga ja magusaid helbeid piimaga.

Fort Williamsi lähedal külastame väikest Ben Nevise, shoti rahvusjoogi –viski -- tehast. Siin valmistatakse samanimelist, suhteliselt haruldast viskit. Viski valmistamine algab väga kange õlle sarnase tootega, mis pidavat tehase esindaja sõnul väga tugeva pohmeluse andma. Kasutatakse head Ben Nevise mäe vett, turvast. Mitmekordse destilleerimise tulemusena saadakse lõpuks kuulus viski, mis vähemalt 3- aastaseks laagerdamiseks pannakse tammepuust vaatidesse. Oluline on et neis oleks varem hoitud spetsiaalseid veine. Muidugi saame kõik degusteerida viskit. Ja korralike eestlastest külastajatena ostame ka kaasa pisikesi suveniirpudeleid ja 10- ning 12- aasta vanuseid pudeleid. Tehases töötab alla 10 inimese. Ben Nevise ’kaste’ viskitehase rajas John MacDonald 1825.a.

Peatume orus, kus on otstarbekas hea ilma korral sõita köisraudteega Shotimaa kõrgema mäe – Ben Nevise (1343 m) -- kõrvalmäe tipu lähedale. Raudtee 6-stes kabiinides sõidame umbes 800 m kõrgusele, kus on söögi- ja joogikohad.

Edasi jalutame veel mõnisada meetrit panoraampunkti, kus pildistame ja imetleme toredat vaadet. Meie Rops on muidugi kõige ees! Veidi tibutab vihma, kuid üldist rõõmsat meeleolu see ei riku.

Sõidame edasi Loch Nessi järve äärde. Peatume järve kaldal. Pildistame koos kuulsa järvekoletise Nessiga. Muidugi tuli see raskestinähtav koletis kohe sügavast fjordist välja ... et meie jõehobu näha!

Fort Augustuse linnakeses külastame kohaliku shotlase rajatud väikest muuseumi, kus ta õpetab torupillimängu, shoti tartani selgapanekut ja mõõgavõitlust. Saab näha nii shotlase mitmesajandi vanust maja, selle sisustust. Samuti mõõku, odasid, mitmeotsaga taparelvi. Laseme ka ühe oma mehe ja naise shoti riietesse panna.

Lühipeatuse teeme Shoti põhjapoolseimas linnas – Inverness, Kaledoonia kanali ääres. Praegu umbes 30 tuhande elanikuga kalasadam ja laevaehituslinn on esimest korda mainitud linnusena juba 565. aastal. Vaatame vapra shotlanna Florena ausammast, kes olevat kuninga päästnud (?).

Õhtul külastame kõik koos (ka teine meie buss on siin) Fort Williamsis shoti restorani, McTavish’s Kitchens. Siin jälgivad koos eestlastega rahvuslikku programmi paljude rahvuste esindajad (show peremees muidugi tervitab kõiki). Kella 20... 22-ni sööme shoti rahvustoitu ja joome varemlubatud veini Germalo juhi arvel. Jätkub nii mõnusat juttu, torupillimuusikat, akordioni muusikat, laulu, kui ka tantsu.

Majutus samas kus eelmisel ööl. Paarsada meetrit majutuspaika käivad mõned jalgsi, teised tutvuvad väikelinna ööeluga.

17. juulil

Peale traditsioonilist shoti hommikusööki (seekord noore perenaise käest) pildistame oma eramajutuse maja, mis oli kaks ööd meie koduks.

Sõit mööda Shotimaad jätkub. Peatume maalilises GlenCoe orus Shoti mägismaal. Paaril korral ronime veidi jalgsi. Et näha paremaid vaateid, koski, korjata kanarbikku. Paljude koskedega järsunõlvaline org meenutab Norrat, kuid mäenõlvad on siiski oluliselt rohelisemad. Veidi tibutab vihma... nagu tõelistes mägedes ikka.

Meie giid jutustab loo Shoti klannide verisest võitlusest kaugel keskajal. Uus kuningas ootas klannide pealikke oma juurde truudusvandele. Siinse oru klanni pealik hilines raskete teeolude tõttu. Selle karistuseks korraldas kuningas GlenCoe orus salakavalalt tõelise veresauna. Talvel tapeti väga palju süütuid inimesi MacDonalds’i klannist. Muide, ka samanimeline kiirtoidu kett on shotlaste rajatud!

Mägishotlastel säilis kaua lambakasvatus ja sugukonna (klanni) jaotus. Põhja-Shoti mägismaal ja Hebriididel elavad gaelid (umbes 90 tuhat inimest) kõnelevad keldi keelte hulka kuuluvat gaeli (gaelic) keelt.

Ballochi linnas ootab meid üks omapärasemaid shoti võistlusi – mägilaste mängud (Highlands Games). Klannid võistlevad omavahel vana shoti kombe kohaselt palgi ja haamri viskamises. Kõik toimub shoti tantsude, torupilli ja flöödi muusika taustal. Torupilli bändid mängivad ja marsivad kordamööda ja korraga. Osalevad nii noored kui vanad.... ikka rahvariietes. Shoti meeste rahvarõivaid (sh. lühikest ruudulist seelikut – kilti ) kantakse tänapäeval peo-, spordi- ja sõjaväerõivastena.

Rahvast on väga palju .... tõeline rahvapidu! Kahjuks on viimaste päevade vihmad suure peo paiga veidi märjaks, sopaseks muutnud.

Peatume maalilises Lussi linnakeses Loch Lomondi järve ääres, kus elanikud oma majad rikkalikult lilledega kaunistavad. Järvel on võimalik teha laevasõitu. Jälgime ühe laeva lüüsidest läbivedamist.

Jätkame sõitu mööda mägist ja kanarbikulist Shotimaad. Väga roheline ja lillakas mägismaa! Ettevõtlikud shotlased teevad kanarbikust suveniire.... ja kooreliköörigi.

Peatume Stirlingi lossi juures. William Wallace [uolis] (umbes 1270... 1305.a.)..... shotlaste vabadusvõitluse juht, võitles inglise okupatsiooni vastu, lõi Stirlingi 1297.a. lahingus Inglise väge ja vabastas kogu Shotimaa. Järgmisel aastal sai Falkirk’i lahingus inglise kuninga Edward I vägedelt lüüa. Pidas seejärel partisanisõda ja langes 1305.a. vangi ning hukati.

W.Wallace on shoti rahvalaulude kangelane. Temast tehtud filmi ’Brave-hearth’ vaatasime paar päeva tagasi meie bussi teleri ekraaniltki. Kohe Stirlingi lossi parkimisplatsi juures on mälestusmärk. Jalgrada viib spiraalselt üles lossi juurde. Meie Rops läheb otse üles. Loss – muuseum pannakse just meie saabumisajal kinni.

Imetleme lossi väljastpoolt ja teeme ringkäigu Stirlingi linna huviväärsuste juures. Ajalooliselt daamide vaateplatvormilt vana surnuaia juures vaatame all rohelist noorte sõdalaste võitlusareeni. Vaateplatvormil oleme koos noorte teismeliste shoti poistega.

Edinburghi ühes kaubamajas ostame veel suveniire, muusika plaate, videosid, kulutame oma raha. Meie Rops on muidugi kõige toredam ja heasüdamlikum ostja. Ikka emale, pisiõele, vanaemale kingitused!

Õhtul kella 22 paiku jõuame Edinburghi lennuväljale. Ootesaalis lehvitame alles alustavatele eesti gruppidele, kes suunduvad Iirimaa reisile. Seejärel kõnnime meie sama ’Estonia Air’ Boeing’ u pardale. Keerame kellad Eesti ajale 2 tundi tagasi.

Umbes 3 tundi lendu üle Põhjamere ja Skandinaavia toob meid kiirelt koduse Eesti poole. Asulate tuled paistavad all, 10 kilomeetri kaugusel, päris kenasti. Lennukis pakutakse ajalehti, sooja toitugi.

Ja koiduvalguses sukeldumegi juba läbi madala pilvituse Tallinna lennuvälja poole. Pilvede vatist paistavad välja ainult Iru soojus-elektrijaama korstna ja teletorni ülaots oma punaste tuledega. Pilvede all tunneme- näeme kohe lennurada. Siin pidurdab meie veel nimeta uus ’Boeing’ sujuvalt ja tüürib oma ukse lennujaama tunnelitoru vastu.

Matkareisi muljeid jätkub meenutamiseks veel pikaks ajaks. Lisaks veel pilte tavalise ja digifotoaparaadiga. Näeks veel kellegi meie grupi videokaamera kaadreid -muljeid?! Aga vaevalt küll.

Palju tänu toredatele reisikaaslastele. Sügav kummardus ettevõtlikele shotlastele ja inglastele, kes nende 8 päevaga nii lähedasteks ja kodusteks said!

Kalli- kalli Ropsile vanaemaga ja lemmiknaistele Piretile ning Riinale. Kohtumiseni... Big Ben ja Nessi! Igapäev arvutit avades näen ja mõtlen teile jälle!

Ülo Kangur, 20.augustil 2004.a

Matkata on mõnus igas eas Ajakiri ’Elu kiri’ juuli 2007

Linda Järve

Selle loo peategelase ja tema abikaasaga sain tuttavaks eelmisel aastal Kreeka ringreisil, kus nad teiste hulgas oma energilise olekuga silma paistsid. Reisi viimasel päeval, kui enamik kasutas aega lihtsalt laisklevaks puhkuseks, võttis Ülo Kangur kokku väikese matkaseltskonna, kes kõndis rohkem kui 10 kilomeetrit Halkidiki poolsaarel.Retk osutus ootamatult omapäraseks – suurem osa sellest kulges mööda hiljutistes metsatulekahjudes kannatanud alasid. Kuid just omapärased asjad jäävad sageli kõige paremini meelde. Seda lubab Ülo ka raudselt, et kunagi läheb ta Olümpose mäe otsa, mida seekordsel reisil ainult bussiaknast näha sai.

1943. aasta jaanilaupäeval sündinud Ülol on matkamine kõvasti südames. Üldse on ta teinud üle 60 nädalase matka, üle 45 kategooriamatka, juhtinud neist enamuse. NSV Liidu meistersportlane matkamises ja Eesti meistermatkaja. See oli kõva sõna, on praegugi.Viimased üheksa aastat oli ta Eesti Matkaliidu juhatuse sekretär, tänavu pani ameti maha, aga on edasi on matkaliidu kutsekomisjoni ning Harju matkaklubi juhatuse liige. Kõik see oli ühiskondlik, vabatahtliku töö. Tema viimane suurem ettevõtmine oli matkamise keskõppe kursus, mis algas mullu novembris ja kestis tänavu maini 2007. See sisaldas matkajatele ja matkajuhtidele 40 tundi teooriat ja 20 tundi praktilisi õppusi. Matkaõpe tagab ohutuse, usub Ülo, kes Vene ajal oli 15 aastat Tallinna Matkamajas keskõppe matkakooli korraldaja. Nüüd polnud koolitust kaua olnud, ja seda oli vaja. Osa kuulajaid läheb kursuste lõpetuseks matkale Kreeta saarele – enamasti jalgratastel (kursuse teine korraldaja oli jalgrattamatkatreener), mõned ka jalgsi Slovakkiasse.

2006. aastal jäi Ülo napilt, ühe punktiga, ilma aasta matkategelase nimetusest. Ise on ta sellega üsna rahul, sest poleks ju olnud ilus, kui tiitel oleks läinud Matkaliidu juhatuse liikmele. Selle sai Harju matkaklubi esimees Jüri Kõiv.

13. novembril 2000 kinnitas Eesti Matkaliidu juhatus Eesti 20. sajandi sada silmapaistvamat matkajat ja matkategelast. Ka Ülo Kangur on nende seas.

Liustikud ja liiliad

Ülo matkad said alguse 1971. a Elektrotehnika Instituudis, kuhu ta asus tööle pärast TPI lõpetamist arvutiinsenerina. See oli Eestis matkamisele hea aeg. Ülipopulaarsed olid rahvamatkad, kus sajad osalejad päeva jooksul kümneid kilomeetreid põhiliselt mööda Tallinna lähedasi ilusaid paiku kõndisid. Palju oli matkaradasid ja looduse õpperadasid. Menukad olid matkajate kokkutulekud. Rajad viisid järjest kaugemale. Elektrotehnika Instituudis oli matkapisik paljudel küljes. Seal töötas ka praeguseks legendaarne matkamees Kaljo-Mihkel Johannes, hilisem Eesti Matkaliidu auliige.

Esimesed kaugmatkad tegi Ülo Karpaatides ja Krimmis. Sealt kõik algaski. "Alustasin suhteliselt raskete matkadega. 1972. a kevadel käisin Hibiinides suusamatka turiaadil. See jättis hea mulje. Samal aastal läksin ka suvel tõsisematele matkadele. Karjala süstamatk on hästi päikeselisena meelde jäänud, seal oli põhiliselt meie instituudi rahvas. Samal aastal jõudsin veel teist korda Lääne-Kaukasusse – Arhõzi linnakese juurde, üle Kaukasuse mäeaheliku läksime Suhhumi. Kaukasus oli väga populaarne. Seal käis tubli veerand N.Liidu mägimatkajatest. See oli väga ilus maa-ala: jõed, liustikud, samas lähedal subtroopiline Abhaasia. Läksid lumistelt liustikelt ja jõudsid kaunitesse liiliate kasvukohtadesse. Käisime Suhhumi kuulsat ahvidekasvandust vaatamas ja Eesti asulates Abhaasias."

Elbrusele mõned aastat hiljem

Mägimatkamisel on Ülo arvates alpinismiga võrreldes see eelis, et näeb suuremat territooriumi ja saab valida kaaslasi. Alpinism oli N.Liidu päevil ka liiga sõjaväelise distsipliiniga. 1974. a tegi Ülo esimese matka grupi juhina – see oli Eesti mägimatkajate turiaadil Lääne-Kaukasuses Gvandra mäesõlmes. Kohal oli 300 eesti matkajat. Toimusid õppelaagrid, õppused.

Panen tähele, et Ülo ammuste aegade mälestused on kronoloogiliselt täpsed. Ta hakkab naerma, et tollal nõuti matkade kohta asjalikke, väheemotsionaalseid aruandeid. Nii see faktiline materjal meelde jäädvustuski. Aga käidud kilometreid pole ta kunagi kokku lugenud.

Kõige raskemad matkad jäävad rohkem meelde – nii Kaukasus kui ka Elbruse ümbrus. 1982. aasta oli esimene aasta, mil mägimatkajaid lasti Elbrusele, enne olid seal käinud ainult alpinistid. Elbruse tipud on 5621 ja 5642 m. See on Euroopa kõrgeim mägi.Tol aastal käis Elbruse ida- ja läänetipus üle 70 eestlase. Turiaadil osales üle 500 inimese. Ülo mäletab, et näiteks oli seal ka lauljanna Anu Kaal koos oma perega. Tema abikaasa Hillar oli tuntud alpinist, kaasas oli ka tütar Teele. Anust tehti seal võtteid Eesti Telefilmi jaoks.

Kaugetel radadel

Ülo on korduvalt käinud ka Kesk-Aasias Pamiiri, Pamiiri-Alai ja Tjan-Šani kõrgmäestikes. Seda nii matkagrupi osavõtjana kui ka juhina. Pamiir oli suurepärane elamus. Et pääseda Pamiiri, tuli pikalt minna Afganistani piiri äärt pidi. Kesk-Pamiiris asub ka maailma üks pikimaid mägiliustikke – Fedtšenko liustik (77 km), mille ümbruses oli väga huvitav matkata.

Ülo meenutab: "Kesk-Pamiiris trügisime isegi mäekristallide kaevandusse. See oli oluline koht, sest mäekristalle kasutati kosmoseaparaatides. Kaevanduse tõttu kulgesid seal autoteed, rasked traktorid liikusid kõrgel mägedes."

Küllap võis seljakott niisugustel matkadel raske olla. "Matka alguses ikka umbes 40 kg inimese kohta. Kasutasime oma varustuse edasitoimetamiseks hobuse- ja eeslikaravane, geoloogide autosid. Koormusega hakkamasaamine oli stiimul aastaringseks harjutamiseks ja sportimiseks."

Praegu – kui oleks võimalik hea grupp sinna kokku saada, siis kohe läheks. Kõige kaugem matk ühel kuuendikul kogu planeedist (nagu toona N.Liitu kutsuti) oli Kamtšatkal, Eesti jalgsimatkaturiaadil. Sellele andsid oma ilme nii geisrid kui vulkaanid. Kamtšatkalt Petropavlovskist sai tehtud ka laevasõit Vladivostokki. See kestis kolm ja pool ööpäeva ja tegemist oli N.Liidu kõige pikema reisilaevaliiniga. Laevalt nähti ka Sahhalini saart, Vladivostokile tehti tuur peale.

Nii kauge reisi kõrval on Baikali järve ääres käimine justkui tavalisem. Ida-Sajaanides toimunud jalgsimatkajate turiaad oli samuti meeldejääv. Toonased reisid ei läinudki nii kulukaks, kui võiks arvata, sest kasutada sai ametiühingute toetust ja muid variante.

Viimasel mägituriaadil

1991 augustis toimus Lääne-Kaukasuses Gvandra mäesõlmes Eesti mägimatkajate aasta suurüritus – 7. mägituriaad Ullu-Kam´91, kus osales kokku 223 inimest. Turiaadi üldjuht oli Edgar Haavik, õppuste juht Ülo Kangur. See jäi ka 20. sajandi viimaseks üle-eestiliseks mägimatkajate suurürituseks. Seda turiaadi meenutab Ülo nii: "Olime seal täpselt siis, kui N.Liidus suured sündmused lahti läksid. Nädal enne seda sõitsime Moskva kaudu Elbruse alla, kus oli väga vaikne, suviselt väljasurnud. Eesti mägimatkajad saabusid 50-inimeseliste gruppidena. Siis tulid ärevad sündmused. Neilt, kes tulid, kuulsime, kuidas on lood Eestis. Ka kabardiinid ja balkaarid andsid meile infot. Kaukasuse väikerahvad olid ju palju kannatanud stalinlike repressioonide all ja 1991. aastal olid nad Eesti poolt. Näiteks oli ühel päästeteenistuse balkaaril raadioside, tema tuli ratsahobusega meie juurde infot tooma, kuidas Eestis läheb. Nii saime teada, kui Lenini ausammas Lenini puiesteel maha võeti.

Eks meil olid mõttes igasugused variandid, kuidas vajadusel tagasi pääseda, kui midagi viltu läheb. Kaukasuse peaaheliku kurud olid ju tuttavad. Meeles on see, et kui augusti lõpus tulin, oli Tallinna lennuväljal juba ühe USA senaatori lennuk, ilming sündmuste kiirest arengust."

Matkaliikumine on rasked ajad üle elanud

Kui Eesti taas iseseisvus, olid matkad idapiiri taha lõppenud, lääne poole minek oli huvitav, kuid nõudis suuremat rahakotti. Oli matkamise mõõnaaeg. Sportlikud matkad, mida turismi- ja ekskursiooninõukogu kaudu oli tehtud, kadusid.

Nüüd aga tundub, et matkaliikumine on rasked ajad üle elanud. Eesti Matkaliidu liikmeskonnas on praegu nii MTÜ-d kui ka ärifirmad ja osaühingud. Palju on puhkepäevamatkade korraldajaid. Ka alpinistid on osaliselt matkaliidu egiidi all.

Eesti Matkaliit on Euroopa Rändurite Assotsiatsiooni (ERA) liige.Rändamine Euroopas tähendab põhiliselt rahvamatku ettevalmistatud matkaradadel. Sportlikku matkamist, mis meil nii populaarne oli, Lääne-Euroopas eriti pole. Arvatavasti seetõttu, et praktiliselt pole asustamata loodust, kui Skandinaavia välja arvata. Euroopa jaoks on erandlik see, et Eestis on matkaliidus nii need, kes käivad puhkepäevamatkadel, kui ka need alpinistid, kes käisid Everestil, Alaskal, Andides ja Antarktises ning kelle eesmärk on käia kõigi maailmajagude kõrgemate mägede otsas.

Hea on ühendada reisimist ja matkamist

Ülo ise teeb praegu sportlikke matku vähem. Püüab ühendada reisimist ja matkamist. "Bussi, lennuki või autoga kohale, siis paari- kuni neljapäevased matkad. Püüan alati ka kultuuri- ja vaatamisväärsusi näha."

Korduvalt on ta käinud Mont Blanci otsas. Sinna saab mitut varianti pidi. Itaalia poolt on raskem minna, siis tuleb pikalt käia nagu maja katuseharjal. Enamik inimesi käib Chamonixist – tõuseb 3500 meetrini ja sealt edasi suhteliselt kerget rada mööda, väheste soojade riietega.. Ilm muutub kiirelt. Mont Blanci all on avariimajake Kord oli seal Üloga koos poolsada inimest korraga. Paraku käiakse seal sageli korraliku ettevalmistuseta, mistõttu on õnnetusjuhtumeid.

Püreneedes on Ülol veel käimata, Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia aladel on kindlasti palju näha – need lühemad otsad püüab ta jätta hilisemaks. Paar aastat tagasi käis ta koos abikaasa Sirje Uustaluga Iirimaal. Sel retk oli koostöös Tallinna matkaklubi sportlike matkajatega ja Germalo Reisidega. Saime teha pikema matka, reisisime Iirimaale ringi peale, ütleb Ülo, kelle sõnul matkaklubid korraldavad matkareise sageli. Siis on ühendatud nii sportlik osa kui ka kultuur.

Sel suvel läheb Ülo pere ja tuttavatega auto- ja jalgsimatkale Põhja-Soome ja Põhja-Norrasse. Plaanis on käia Soome kõrgeima mäe Halti otsas. Sügisel on kavas turismireis USA-sse – lootusega, et võib-olla ka seal Suures Kanjonis õnnestub iseseisvalt ringi käia. Tulevikus tahaks ta veel midagi sportlikumat ära teha Kanadas, kus matkamiseks pakuvad võimalust väga suured alad.

Matkame terviseks!

Elukirja lugejatele soovitab Ülo alustada matkamisega juba esimesel puhkepäeval. Matkamine sobib igas vanuses inimesele ja annab lisaks kehalisele koormusele positiivse laengu looduskauni koha ilust ja uusi teadmisi selle kohta. Märgistatud jalgsimatkaradu on kõigis Eesti maakondades. Harjumaa ja Ida-Virumaa rannikuraja kümmekond lõiku kuuluvad Euroopa matkaradade süsteemi E9.

"Alustamiseks on vaja tõuget, mis meid harjumuspärasest rutiinist ja rahmeldamisest välja viiks. Selleks tõukeks võib olla looduskaunis matkarada ja kaaslane, kes meid oma kodukandi maastikule, rabasse, mereranda, jõele või järvele viib. Kas jalgsi, jalgrattaga või süsta – kanuuga."

Ülo soovitust tasub usaldada, sest tema pere – arst-anestesioloogist abikaasa Sirje ja poeg Silver, kes lõpetas Tallinna Ülikooli bakalaurusena rekreatsioonierialal, on need kõik oma nahal ära proovinud. Nende peres on nii, et Sirje valmistub sõitudeks internetti uurides ja korraldusliku poolega tegeldes, Ülo jälle tegeleb rohkem varustuse ja ohutusega.

"Kõige sobivam on alustada ühepäevase matkaga märgistatud rajal. Vajaliku info märgistatud matkaradade, jalgrattateede ja jõgede–järvede kohta leiame turismi-infopunktidest, turismitalude ja matkaklubide kodulehtedelt. Kaasa tuleb võtta sportlik riietus ja matkasaapad. Seljakotis võiks olla vihmakeep, kompass, vahetusriided, veidi toitu ja jooki. Ühepäevamatka varustus ei pea olema kallis, vastupidi, Eestimaal saab käia üsna odavalt, sest enamik asju on juba kodus olemas," ütleb Ülo. Sirje täiendab teda: "Jalanõu peab olema hea! Muu asi võib olla odav, aga jalats kindlalt hea, korralikust poest, soovitavalt matkasaabas – hüppeliiges fikseeritud. Jalatsiga ei tohiks koonerdada. See võiks olla hea tuntud firma oma ja tuleks enne matka sisse käia. Peakatteks sobib nokamüts või sirm. Vererõhk sõltub ka peakattest. Pulsimeeter on hea asi. Kui see on peal, siis saab inimene selge pildi, kuidas ta taastub. Et liikumisel võib verersuhkur minna madalamaks, siis peaks kaasas olema komm või suhkrutükk, võib ka rosinaid olla. Ühepäevasele matkale võetagu ka ikka toidupoolist kaasa – nälga ei tohi jääda. Veepudel tavalise veega, aga kindlasti ilma gaasita veega."

Okas päkka või kivi kotti! Need on rännumeeste soovid. Sirje soovitab juba suvel mõtelda ka järgmisele kevadele, mitte minna soojadesse maadesse, vaid pigem suusatama. Tema sellekevadine kogemus Rootsist Are suusakeskusest oli igati vahva. Seal oli palju vanemaid heas vormis inimesi, kes sõitsid lihtsamatel ja lasterajal, mis neile sobiv ja ohutu oli. Kui valida sobiv tempo, sobiv mägi, siis saab asjast mõnu tunda. Ja näiteks Jaapani eakad turistid sõitsid mäetippu köisteega, võtsid päikest, tegid pilte, siis reipana alla tagasi…

Ajakiri ’Elu kiri’ juuli 2007 Linda Järve